[AnatoliJermakov]

...
Aga avajuurne taim on ikkagi suurem ja elujõulisem ning oma metsa ma kindlasti paneksin ennem avajuurseid kui potitaimi. 

Ole hea ja viita mõnele uuringule, kus sedapidi väidetakse.

Viide on Maaülikooli metsakasvatusteaduskond. Seal on selgeks tehtud, et avajuurse taime ellujäämisprotsent on suurem kui potitaimel. Võid uurida prof. Jääratsi käest seda. Eks siin on mitmeid nüansse ja mõningaid ka loetlen. Üheks on see, et potitaime vanus on 2 aastat ja avajuursel 3-4 ning nende kõrgus metsa istutamisel on potitaimel sinna 20 cm kanti ja avajuursel 40 cm kanti. 

Mõlemal on omad plussid. Potitaim on lihtne mehhaniseerida kasvatusel, tal on mullapall kaasas, hakkab koheselt kasvama, ei vaja juurte arenemist kasvufaasi äkiliseks kasvuks. Toitaineid selles pallis piisavalt ja juured saavad kohe toitaineid omistada. Sellise taime hind on avajuursest ka odavam. Potitaime miinuseks olen näinud seda, et turbases või muidu toitainevaeses keskkonnas kasvades on tal vähe motti kasvada oma potist välja. Potis on ju kõik vitamiin olemas ja ega ennem ta sealt välja arenema ei hakka, kui vajalik pole. Avajuurne peab koheselt juurestikku arendama hakkama, muidu ellu ei jää. 

Avajuurse taime puhul võib rääkida eelistest selles, et taim on palju suurem, kõrgem ja jääb rohu konkurentsis paremini ellu. Just rohttaimestik tapab metsalankidel esimese paari aastaga taimi palju. Avajuurse puhul on vaja ära märkida see, et tema esialgne kasv peale istutamist ei ole koheselt nii äkiline, kuna tal on vaja peenjuurestik välja arendada uuesti, mis suudaks toitaineid ümbritsevast mullast omastada. Aga kui see hetk on käes, siis kasvab mühinal. Avajuurse miinus on ka see, et taim on suur, raske, kohmakas ja istutamine võtab palju rohkem aega ja vaeva, kui potitaime puhul. Ka on avajuurse taime istutamine suurem kunst ning iga istutaja hästi sellist taime ei istuta.