27-05-2015, 13:56 PM
Jawa silindrid ja silindrihülsid, kui sportmootorid välja arvata, on aegade algusest malmisulamist GG25 (DIN norm). 638 silindrihülsid on valmistatud tsentrifugaalvalu meetodil, töödeldud ja alumiiniumist silindrikehasse pressitud. Istud on valitud nii, et pärast sissepressimist enam ülepuurimist/hoonimist ei toimu. GG25 on homogeenne materjal Brinelli kõvadusega 190-230, seega ülepuurimisest tingitud erinevusi silindrihülsi kõvaduses olla ei saa. Lisaks, pärast valamist on hülsid juba ühe korra puuritud(pigem küll treitud)/hoonitud.
Sportmootorite (nt 553, 554) silindrihülsid on sulamist Nirestist, mis kujutab endast kõrge nikli- ja vähese kroomisisaldusega terasvalu. Niresist on pärast valamist Brinelli kõvadusega 280-300, mida on võimalik tõsta termotöötlusega 400 peale. Nende silindrite puhul tuleb kasutada teist tüüpi kolvirõngaid (tavaliselt kroomitud terasrõngad), sest harilikud malmrõngad kuluvad kiiresti.
Miks silindrid kipuvad pärast puurimist/hoonimist kiiremini kuluma, tuleneb raha/materjalide kokkuhoidmise soovist. Puurimine on tehniliselt hulga odavam protsess kui hoonimine, mistõttu üritatakse puurida võimalikult mõõtu, et siis pind ainult kergelt hooniga üle käia. X-kujulise hoonimismustriga saab visuaalselt kergesti ära petta, justkui oleks silindri tööpind korralikult töödeldud, ehkki tegelikult pole puurimisel tekkinud valle ja kraave hoonimisega piisavalt tasandatud.
Vanemate Jawa mootorite kokkupanekul kasutati tehases bakeliitlakki (värvus kollakas), uuematel tihendusmastiksit (värvus must). Mootori seisukohast pole tähtis, kas sinna vahele saab lakk või moodne RTV silikoon, sest lubatud tolerantsid ületavad kümnetes kordades kihipaksuse erinevusi kümnendikes mm-tes.
Mootorite tihendusmastiksid jagunevad suures plaanis kaheks - sünteetilise kummi ja silikooni baasil. Raske on öelda, kumb on parem, sest suur osa nende kasutusvõimalustest kattub. Samas on ka erinevusi, nt silikooni baasil mastiksid ei sobi kasutatava lahusti tõttu vasesulamitele. Ise olen kasutanud mõlemaid tüüpe, nt Three Bond 1194 (sünteetiline kumm) ja Three Bond 1211 (silikoon). Silikoonipõhised on üldiselt u 2x kallimad.
Sportmootorite (nt 553, 554) silindrihülsid on sulamist Nirestist, mis kujutab endast kõrge nikli- ja vähese kroomisisaldusega terasvalu. Niresist on pärast valamist Brinelli kõvadusega 280-300, mida on võimalik tõsta termotöötlusega 400 peale. Nende silindrite puhul tuleb kasutada teist tüüpi kolvirõngaid (tavaliselt kroomitud terasrõngad), sest harilikud malmrõngad kuluvad kiiresti.
Miks silindrid kipuvad pärast puurimist/hoonimist kiiremini kuluma, tuleneb raha/materjalide kokkuhoidmise soovist. Puurimine on tehniliselt hulga odavam protsess kui hoonimine, mistõttu üritatakse puurida võimalikult mõõtu, et siis pind ainult kergelt hooniga üle käia. X-kujulise hoonimismustriga saab visuaalselt kergesti ära petta, justkui oleks silindri tööpind korralikult töödeldud, ehkki tegelikult pole puurimisel tekkinud valle ja kraave hoonimisega piisavalt tasandatud.
Vanemate Jawa mootorite kokkupanekul kasutati tehases bakeliitlakki (värvus kollakas), uuematel tihendusmastiksit (värvus must). Mootori seisukohast pole tähtis, kas sinna vahele saab lakk või moodne RTV silikoon, sest lubatud tolerantsid ületavad kümnetes kordades kihipaksuse erinevusi kümnendikes mm-tes.
Mootorite tihendusmastiksid jagunevad suures plaanis kaheks - sünteetilise kummi ja silikooni baasil. Raske on öelda, kumb on parem, sest suur osa nende kasutusvõimalustest kattub. Samas on ka erinevusi, nt silikooni baasil mastiksid ei sobi kasutatava lahusti tõttu vasesulamitele. Ise olen kasutanud mõlemaid tüüpe, nt Three Bond 1194 (sünteetiline kumm) ja Three Bond 1211 (silikoon). Silikoonipõhised on üldiselt u 2x kallimad.