[maitus]

Ja arvan endiselt, et pikimgi tee algab esimesest sammust. Ning endiselt olen seisukohal, et kellegi suunav karvane käsi pole üldsegi võimatu.

Aga kõik see kokku ei anna alust käituda nii, nagu homset päeva ei tuleks. Kasvõi selle karvase käe kiuste peab tulema

Õige suhtumine, aga me ei saa sel juhul piirduda vahenditega, mida see karvane käsi on meile kasutada andnud.

Lollakad, isegi lapsikud mõtted tulid pähe su esimeses postis lisatud linki lugedes. Hakkas kummitama see virtuaalraha variant. Mõttelõng sai alguse ettekujutsest, et sina tehnikamehena regullisid ära minu mingi massina karbussi ja mina vastu rautasin ära sinu kingad. Siis pistis aga kolmas naabrimees pea üle aia ja hüüdis, et mis te seal sahkerdate, mis kasu sellest minul on.. ?   Aga ma näe mingit põhjust, miks me peaksima oma teineteise aitamise pärast naabrimehele ka midagi meelehead tegema, kui ta omalt poolt midagi ei anna.
 Kuna sõna raha ei kõlanud minu mõtete kontekstis kenasti, või on sellel väjakujunenult halb mekk juures, siis asendasin selle sõna "raha" sõnaga "punktid". Edaspidi tuleks neid punkte vaadelda kui abstraktset suurust, mis võib ka olla täiesti virtuaalne. Ühesõnaga iga töö vääriks mingeid punkte. Selline asi kaotaks muidugi ära turumajanduse kaasaegse rahapõhise mõistena. Ühesõnaga kõik kes teevad tööd, saavad selle eest punkte. Kes ei tee, see saab ka, ainult, et mitte rohkem kui mitte nälga surra. Teeb sisuliselt sama välja kui praegune vallatoetus, ainlt, et see ei toimu kellegi arvelt. Mittetöötaja viib oma punktid siiski poepidajale ja too saab need endale. Kuskohast need punktis siis ikkagi tekiks? .. Nad ei tekigi, neid ei ole olemaski, neid ainult antakse teatud töö eest, nii et töö loob otseselt neid punkte. Valdav osa inimesi, nagu pragugi, sellise elukvaliteediga ei lepi ja tahavad enamat, selleks oleks aga vaja rohkem punkte ja nende eest rohkem tööd teha. Punkte jagaks ja nende punktide suhte tööga määraks kindlaks nö valitsus, mida valitsuseks selles kontekstis nimetada ei saa, sest keegi kellegi üle ei valitse. Pigem nimetaks selle instantsi näiteks ... nooh - ütleme, et "elumootoriks" . Elumootor valitakse inimeste poolt nagu praegunegi valitsus, ainult et mingit materiaalset kasu selle liikmed ei saaks. Tasuks oleks rahva austus ja töö, milleks ei pea nägema füüsilist vaeva- ühesõnaga, see oleks lihtsalt üks töökoht. Punktide ja töö suhte osas arvestataks töö keerukust, füüsilist raskust ja ka loomulikult haridust. See innustaks inimesi suuremate hüvede saamiseks tegema ebameeldivaid, füüsiliselt raskeid töid ja ka õppima. Põhiliseks punktide andmise kriteeriumiks oleka aga spetsialistide välja selgitatud ühiskondlikud vajadused mingi töö suhtes. Töö, mida keegi ei vaja või millest on üleküllus, arvestataks vähema punktisumma vääriliseks kui ühiskonnale vajalikud ja defitsiitsed ametid. See oleks lihtsalt turumajanduse uus vorm. Inimesed, kes ei leia omale ise ühiskonnas väljundit, saaksid elumootorist valida omale töökohad, milleks nad on suutelised või minna õppima. Punktisüsteem kaotaks ära ka korruptsiooni, sest punktid oleksd isikulised ja neid ei saaks teistele üle kanda, vaid ainult ise kasutada. Punkte ei saaks ka varastada ja kuigi on olemas inimesed kes tööd ei taha, siis need inimesed samas ka ei nälgiks ja seega sureks kuritegevus praktiliselt välja. No asju saaks varastada ja kinkida, aga nagu aru saate, on mu mõte toores ja igale olukorrale vastust ei sisalda, aga see on väljamõeldav ja seaduste/normidega reguleeritav. Et osad oleksd siis ikkagi rikkamad kui teised. Oleks muidugi, aga rikaste heaolu ei tuleks kellegi arvelt. Rikkus oleks saavutatav ainult tööga, mille tegemiseks on vaja haridust või on tegemist siis musta tööga- raskega ühesõnaga. Muidugi saaks haritud inimene rohkem punkte.
 Et kuidas sotsiaalsfäär siis välja näeks või. No täpselt samuti. Arstid saaksid punkte punktipangast (nagu öeldud, on see lõputu auk   ). Kui on näiteks vaja teed ehitada, siis see lihtsalt ehitatakse, jagades töölistele punkte. Kui nüüd mõelda, et mis siis saab kui rikkal inimesel niipalju punte tekib, et ta ei peagi enam ühiskondlikus elus kaasa lööma ja tema haridus läheb kaotsi. Seda olukorda ei saa lihtsalt tekkida, sest tallel ei teki punkte juurde ja ta peab mingi aja pärast ühiskondlikku ellu naasma. Ka ei saa tekkida seda võimalust, et ta hakkaks kokku hoidma, et elu  lõpuni mittemidagi teha. See võimalus on tal niigi olemas, nii et sellepärast ei olnud tal vaja õppida. Ta on harjunud hüvedega ja seega nende hüvede lõksus, aga kindlati samas mitte kellegi ori . Ühesõnaga punkte saaksid ka arstid, sotsiaaltöötajad, õpilased, samuti saaksid ka punkte haiged ja tööandjal ei oleks mingit kohustust nende ees.
  Küsimuseks jääb kaup, mida on saada ainult väljaspoolt riiki, eeldusel, et terve maailm ei ela sellise süsteemi järgi. Sellise süsteemiga oleks nn elumootor tohutu potensiaaliga väliskaubanduse suhtes, sest eelise hüvede suhtes saaksid  ettevõtted, kelle tegevusest on kas siseriiklikult või väliskaubanduslikult rohkem kasu. Mõttetud ettevõtmised jääksid tasustamatta- e punktitamatta. Nii areneks ka tööstus ja tootmine ainult vajalikus suunas ja oleks konkurentsivõimeline igasugusel turul. 
 Välismaalt laekuv "raha", mille eest saaks osta välaspoolt toorainet, masinaid jne, asuks nö rahapajas, mida ei taha keegi röövida, sest sellega ei saa midagi osta . Kui ainult jah, et välismaale põgeneda, aga sel poleks mõtet, sest elu seal raha eest ei oleks sugugi parem. Ka ei oleks enam olemas sellist asja nagu pankrott, sest töötajad ei saaks palka enam mitte tööandja, vaid punktipanga käest vastavalt oma panusele. Ettevõtlus aga kui selline jääks ikkagi alles, sest etteõtja saaks punkte vastavalt oma ettevõtte efektiivsusest ühikonna suhtes.
 Tekib nüüd aga küsimus, et kuhu need punktid siis kõik ära mahuks kui neid mittekusagilt võetakse ja kes nende üle arvet jõuab pidada. Kõigepealt ei tekis punkte üldsegi mitte lõputu hulk, sest punktide eest arveldatakse, ostetakse asju luuakse uusi ettevõtteid ja teenuseid. Erasektoris ei saaks ju rohkem punkte tekkida kui neid käibel on ja sotsiaalvallas jagatakse. Samas tähendab iga punkt mingit ühiskonnas loodud hüve, kas siis materiaalset või vaimset või mõnda muud laadi. Ja kuna hüvesid ja punkte tekib nende hüvede arvel ju tegelikult pidevalt juurde, siis on inimesed ja terve ühiskond sisuliselt lihtsalt rikkamad ja saavad omale rohkem lubada- mida iganes.. Privileegid ei oleks siis mitte orjapidajatel, vaid töökatel ja õpihimulistel. Laisad ei sureks ka ära, neil oleks kõht täis ilma varastamiseta ja petmisetagi . Ja mingeid makse ei oleks üldse olemaski, need kaotaksid igasuguse mõtte.

 Muinasjutt sai nüüd otsa- hakake mind nüüd materdama . Võib veel põnevakski minna .