29-06-2015, 18:03 PM
Õiendan ära ka emotsioonid DKW autode kokkutulekult, kus sai osaletud 5. kuni 7. juunil 2015. Kuna koht ja osalejad on tuttavad juba 2013. aastast, siis läksime sinna rahuliku südamega, et häbi endale ei tee. Vastuvõtt oli aga üllatav. Muidu rahulikud sakslased ümbritsesid karjana auto ning pärimised ja kiitmised ei tahtnud kuidagi lõppeda. Oli selgelt aru saada nii võrreldes teiste masinatega kui ka kommentaaridest, et sellise kvaliteediga taastatud DKW autot ei ole just sagedasti nähtud.
Pöörasime erilist tähelepanu ka teiste autode radiaatoritele ning selgus, et ligi 40-st enne 1945. aastat valmistatud autost oli kolmel vana originaalkärjega radiaator. Ülejäänutel oli juba uuemat tüüpi radiaator või oli kärg vahetatud tänapäevase vastu. Sakslased ei saanud üldse aru sellest kärje teemast, nende jaoks ei olnud see oluline või siis oli selgituseks, et päris õiget kärge ei ole üldse võimalik saada. Kusjuures see võib isegi tõsi olla, kuna päris ennesõjaaegse kärjega samasuguse kärje leidmine on osutunud parajaks pähkliks.
Nii mõnegi detaili osas saime hulga targemaks. Kui auto üldmulje ei luba viriseda ning ka detailides on väga vähe kõrvalekaldeid, siis paistavad ka väiksemad erinevused silma. Osa vajakajäämisi on nüüdseks parandatud, osa ootab veel oma aega. On loomulik, et erinevatel aastakäikudel (toodeti 1935 kuni 1938) ja erinevatel keretehastel (keresid valmistati Horchi ja Hornigi tehastes) oli detailides erinevusi. Selles mõttes oli reis edukas, et saime põhjalikult uurida kuut täpselt sama mudeli autot, mida me varem näinud ei olnud. Kui jätta kõrvale internetiavarustes leitud fotod, siis on nüüd oma autole lisaks oma käega katsutud ja detailideni vaadeldud vähemalt 9 täpselt sama mudeli autot. See on andnud piisavalt võrdlusvõimalust kuni väiksemate detailideni.
Ilus auto avas nii mõnegi auväärse Saksa harrastaja garaaziuksed ning viis meid ka Audi muuseumisse Ingolstadtis. Ingolstadtis on ka Audi Tradition peakorter, kus neljal korrusel ja mitmesajal ruutmeetril seisavad Audi (ja laiemalt Auto Unioni) ajaloolised masinad. Ligi kolm tundi kestnud ekskursiooni käigus nägime neis ruumides veel vaid üht kohalikku töötajat. Tegemist oli hoiukohaga, kuhu inimesed tänavalt ei pääse.
Ekskursioon lõppes arhiivis, kus sai üle vaadatud arhiivis olev kirjandus ning päeva naelaks oli 1935. aasta DKW edasimüüja värviraamatu võrdlemine meie auto värviga. Tegemist ei olnud mitte kunstniku joonistatud värviraamatuga, vaid bukletiga, kus olid naha, riide ja värvinäidised nende algupärasel materjalina. Autostja sai siis endale ette kujutada, millisest materjalist ning millises värvikombinatsioonis auto ta endale tellida saab. Meie auto kohta oli seal näidis katusematerjalist, sisepolstri nahast ning helerohelisest (resedaroheline) põhivärvist. Kasutatud värvitoonid, eriti heleroheline põhivärv klappisid täpselt. Sellega võib joone alla tõmmata kahtlustele, kas õnnestus ikka õige värvitoon tabada.
Tänaseks on tehniliste probleemideta läbitud ka Vanasõidukite Suursõit 2015 ligi 700 km pikkune teekond. Auto vajab veel seadistamist ja detailides täiustamist, kuid tükike Eesti vanatehnikaajalugu on taas elule äratatud.
Pöörasime erilist tähelepanu ka teiste autode radiaatoritele ning selgus, et ligi 40-st enne 1945. aastat valmistatud autost oli kolmel vana originaalkärjega radiaator. Ülejäänutel oli juba uuemat tüüpi radiaator või oli kärg vahetatud tänapäevase vastu. Sakslased ei saanud üldse aru sellest kärje teemast, nende jaoks ei olnud see oluline või siis oli selgituseks, et päris õiget kärge ei ole üldse võimalik saada. Kusjuures see võib isegi tõsi olla, kuna päris ennesõjaaegse kärjega samasuguse kärje leidmine on osutunud parajaks pähkliks.
Nii mõnegi detaili osas saime hulga targemaks. Kui auto üldmulje ei luba viriseda ning ka detailides on väga vähe kõrvalekaldeid, siis paistavad ka väiksemad erinevused silma. Osa vajakajäämisi on nüüdseks parandatud, osa ootab veel oma aega. On loomulik, et erinevatel aastakäikudel (toodeti 1935 kuni 1938) ja erinevatel keretehastel (keresid valmistati Horchi ja Hornigi tehastes) oli detailides erinevusi. Selles mõttes oli reis edukas, et saime põhjalikult uurida kuut täpselt sama mudeli autot, mida me varem näinud ei olnud. Kui jätta kõrvale internetiavarustes leitud fotod, siis on nüüd oma autole lisaks oma käega katsutud ja detailideni vaadeldud vähemalt 9 täpselt sama mudeli autot. See on andnud piisavalt võrdlusvõimalust kuni väiksemate detailideni.
Ilus auto avas nii mõnegi auväärse Saksa harrastaja garaaziuksed ning viis meid ka Audi muuseumisse Ingolstadtis. Ingolstadtis on ka Audi Tradition peakorter, kus neljal korrusel ja mitmesajal ruutmeetril seisavad Audi (ja laiemalt Auto Unioni) ajaloolised masinad. Ligi kolm tundi kestnud ekskursiooni käigus nägime neis ruumides veel vaid üht kohalikku töötajat. Tegemist oli hoiukohaga, kuhu inimesed tänavalt ei pääse.
Ekskursioon lõppes arhiivis, kus sai üle vaadatud arhiivis olev kirjandus ning päeva naelaks oli 1935. aasta DKW edasimüüja värviraamatu võrdlemine meie auto värviga. Tegemist ei olnud mitte kunstniku joonistatud värviraamatuga, vaid bukletiga, kus olid naha, riide ja värvinäidised nende algupärasel materjalina. Autostja sai siis endale ette kujutada, millisest materjalist ning millises värvikombinatsioonis auto ta endale tellida saab. Meie auto kohta oli seal näidis katusematerjalist, sisepolstri nahast ning helerohelisest (resedaroheline) põhivärvist. Kasutatud värvitoonid, eriti heleroheline põhivärv klappisid täpselt. Sellega võib joone alla tõmmata kahtlustele, kas õnnestus ikka õige värvitoon tabada.
Tänaseks on tehniliste probleemideta läbitud ka Vanasõidukite Suursõit 2015 ligi 700 km pikkune teekond. Auto vajab veel seadistamist ja detailides täiustamist, kuid tükike Eesti vanatehnikaajalugu on taas elule äratatud.