06-07-2015, 09:37 AM
Kui järgnev on teemaalgataja hinnangul kohatu, siis tõstan ümber. Aga usun seda siia päris hästi passivat.
Sain mõned päevad tagasi järgmise sõnumi:
"Lugesin siin ühest teemast, et olete ka Estrega heinaniitmist "nautinud".
Mis sellega siis nii hullu oli, kui välja jätta väljas seismine ja vett täis laagrid.
Olen siin ise ka soetamas rootorit ja Estre tunduks nagu ehituselt ülilihtne. Pole ei hammasrattaid ega reduktoreid, ainult paar rihma.
Niita oleks nii 11Ha kanti aastas.
Poola oma vist ka suht OK muidu?
Vene rootor KRN küll olemas aga jäädavalt utiliseerunud ja praegu proovin lattvikatiga läbi ajada."
Meil oli Estre oma viis aastat kasutusel eelmise sajandi lõpus. Praeguseks on neljanda omaniku käes ja esialgsest on järel vist haakeseadis...
Peamine häda on selles, et püsttrummelniidukid ei talu teatud suuruses lahtisi kive. Sääraseid, mis enam tera löögist minema ei lenda, kuid üle ketta ka veel ei lähe. Paraku majandasime meie just säärastel põldudel, kus oli lugematul hulgal labakäesuurusi paetükke, mis parajasti oskasid end kahe ketta vahele üles ajada ja seal genotsiidi korraldada. Kui kärin algas, siis teadsid: nüüd otsi välja võti ja 8 tera, sest kui kettad ükskord peatusid, olid kõik kõverad. Või lausa purunenud. Veerand tundi hooleta. Ning kuna toonased poldid polnud ka just "kümmekomakaheksa", siis kulusid pead üsna kiiresti kasutuskõlbmatuks. Eks omajagu aitas kaasa ka esivanema hoolimatus ja minu nooruseuljus...
Laagreid kulus meil palju, aga selle põhjuseks oli hooletus säilitamisel. Esivanemal pole kommet masinaid katta ja nii oli igal suvel peale paaritunnist tööd mõni laager laiali. Paar korda kukkus trummel ka laagritelt maha seetõttu.
Üheksakümendate keskel oli Estre pruugitud materjal nigem. Meil purunes trumlivõll üks kord, asendusvõll läks kõveraks. Põhjuseks liiga kiire ja hooletu töötamine tundmatul "beebipepul". Sisemine ketas saab rämeda obaduse, kui sõita võllist traktori poole kivi otsa. praegused olla tummisemast materjalist. Viimati ketaste alla kiigates oli meeldiv tõdeda, et toetusketas on oluliselt kumeramaks muutunud ja seda saab ka pöörlevana. Tasub säärast vaadata, pikendab oluliselt niiduki eluiga.
Siledat ja tasast maad oli lust lasta: niitis kiiresti ja madalalt. Aruheina ja timuti jaoks isegi liialt madalalt. Kord üles kiirendatuna oli jõutarve talutav ja russile säärasena paras vedada.
Poolakate kohta ei oska kosta, isiklik töökokkupuude on miskise 1,65 m vidinaga, mis niitis küll. Kuuld aon olnud kõikuvast kvaliteedist ja kohati soovidajätvast koostetööst. Varuosateenindus on väga kõikuva laadiga.
Trummelniiduki plussiks on rihmajami paiknemine kõrgel. Niiskusega poel nii suurt probleemi. Küll aga peab jälgima, et rihm oleks piisavalt pingul. Kui kord libisema hakkab, rikneb Tõsises Heinas kümnekonna minutiga kõlbmatuks.
Kokkuvõtteks: kel niiduki ost plaanis ja rahakott kannatab omamaist tootjat toetada, siis soovitan, kui maad ja iseloom trummelniiduki pruukimist taluvad. Ei ole see riist, millega kiirustades kuumaastikul rahmeldada... Eriomaduseks on tõstmine transpordiasendisse hüdrosilindriga ka töö ajal - saab hekke pügada
(OMAL VASTUTUSEL!!!) Kui iga sent oluline, võib poolakaga katsetada küll. Ning pinnasekujunduseks on teised riistad paremad.
KRN on robustne Vene raud. Kuniks toimib, pole viga. Kui mõistusega pruukida, siis hästitehtud (mitte iga eksemplar ei valminud niidukõlblikuna!) isendiga niidab hoolikas mees murevabalt ja kaua. Kui lõhkuma hakata, läheb täitsa ise katki ära. Nagu ikka Vene tehnika...
Sain mõned päevad tagasi järgmise sõnumi:
"Lugesin siin ühest teemast, et olete ka Estrega heinaniitmist "nautinud".
Mis sellega siis nii hullu oli, kui välja jätta väljas seismine ja vett täis laagrid.
Olen siin ise ka soetamas rootorit ja Estre tunduks nagu ehituselt ülilihtne. Pole ei hammasrattaid ega reduktoreid, ainult paar rihma.
Niita oleks nii 11Ha kanti aastas.
Poola oma vist ka suht OK muidu?
Vene rootor KRN küll olemas aga jäädavalt utiliseerunud ja praegu proovin lattvikatiga läbi ajada."
Meil oli Estre oma viis aastat kasutusel eelmise sajandi lõpus. Praeguseks on neljanda omaniku käes ja esialgsest on järel vist haakeseadis...
Peamine häda on selles, et püsttrummelniidukid ei talu teatud suuruses lahtisi kive. Sääraseid, mis enam tera löögist minema ei lenda, kuid üle ketta ka veel ei lähe. Paraku majandasime meie just säärastel põldudel, kus oli lugematul hulgal labakäesuurusi paetükke, mis parajasti oskasid end kahe ketta vahele üles ajada ja seal genotsiidi korraldada. Kui kärin algas, siis teadsid: nüüd otsi välja võti ja 8 tera, sest kui kettad ükskord peatusid, olid kõik kõverad. Või lausa purunenud. Veerand tundi hooleta. Ning kuna toonased poldid polnud ka just "kümmekomakaheksa", siis kulusid pead üsna kiiresti kasutuskõlbmatuks. Eks omajagu aitas kaasa ka esivanema hoolimatus ja minu nooruseuljus...
Laagreid kulus meil palju, aga selle põhjuseks oli hooletus säilitamisel. Esivanemal pole kommet masinaid katta ja nii oli igal suvel peale paaritunnist tööd mõni laager laiali. Paar korda kukkus trummel ka laagritelt maha seetõttu.
Üheksakümendate keskel oli Estre pruugitud materjal nigem. Meil purunes trumlivõll üks kord, asendusvõll läks kõveraks. Põhjuseks liiga kiire ja hooletu töötamine tundmatul "beebipepul". Sisemine ketas saab rämeda obaduse, kui sõita võllist traktori poole kivi otsa. praegused olla tummisemast materjalist. Viimati ketaste alla kiigates oli meeldiv tõdeda, et toetusketas on oluliselt kumeramaks muutunud ja seda saab ka pöörlevana. Tasub säärast vaadata, pikendab oluliselt niiduki eluiga.
Siledat ja tasast maad oli lust lasta: niitis kiiresti ja madalalt. Aruheina ja timuti jaoks isegi liialt madalalt. Kord üles kiirendatuna oli jõutarve talutav ja russile säärasena paras vedada.
Poolakate kohta ei oska kosta, isiklik töökokkupuude on miskise 1,65 m vidinaga, mis niitis küll. Kuuld aon olnud kõikuvast kvaliteedist ja kohati soovidajätvast koostetööst. Varuosateenindus on väga kõikuva laadiga.
Trummelniiduki plussiks on rihmajami paiknemine kõrgel. Niiskusega poel nii suurt probleemi. Küll aga peab jälgima, et rihm oleks piisavalt pingul. Kui kord libisema hakkab, rikneb Tõsises Heinas kümnekonna minutiga kõlbmatuks.
Kokkuvõtteks: kel niiduki ost plaanis ja rahakott kannatab omamaist tootjat toetada, siis soovitan, kui maad ja iseloom trummelniiduki pruukimist taluvad. Ei ole see riist, millega kiirustades kuumaastikul rahmeldada... Eriomaduseks on tõstmine transpordiasendisse hüdrosilindriga ka töö ajal - saab hekke pügada
(OMAL VASTUTUSEL!!!) Kui iga sent oluline, võib poolakaga katsetada küll. Ning pinnasekujunduseks on teised riistad paremad.KRN on robustne Vene raud. Kuniks toimib, pole viga. Kui mõistusega pruukida, siis hästitehtud (mitte iga eksemplar ei valminud niidukõlblikuna!) isendiga niidab hoolikas mees murevabalt ja kaua. Kui lõhkuma hakata, läheb täitsa ise katki ära. Nagu ikka Vene tehnika...