01-10-2015, 18:10 PM
Kas kõik on ikka aru saanud sellest, et sundkindlustus ootab ees üksnes neid sõidukeid, mis on liiklusregistris registreeritud? Ja et kindlustamise kohustust ei ole nende sõidukite kohta, mis on küll liiklusregistris, kuid mille registrikanne on Maanteeameti poolt peatatud (viimase ülevaatuse JA viimase kindlustuslepingu lõppemisest on möödunud üle kahe aasta) või mis on omaniku poolt ajutiselt registrist kustutatud kuni 24 kuuks. Kas ka see on olnud arusaadav, et kohustust ei ole kindlustust teha 12 kuu jooksul viimase kindlustuslepingu möödumisest? Kas ka see on arusaadav, et hoolimata ajutistest IT viperustest on võimalik sõiduk ajutiselt registrist kustutada kodus arvuti taga ning samuti registrisse tagasi võtta ilma raha maksmata, st tasuta. Kas see on arusaadav, et kui auto ongi mitte midagi tegemata üle kahe aasta olnud ülevaatuseta, siis registrikanne peatatakse automaatselt?
Kui ülaltoodu on arusaadav, siis mis osa liikuskindlustuse seadusest on ebaõiglane ja halb? Kas see, et registreeritud sõidukitele on kehtestatud üldine kindlustuskohustus. Tänaseni ei ole ka teised riigid suutnud välja mõelda õiglasemat viisi, et jagada liiklusõnnetusest tekkivat kahju nende isikute vahel, kellest see kahju tekkimise risk lähtub, st sõidukite omanikest. Juhtide kindlustamine ei ole teaaolevalt kusagil riigis õnnestunud, see oleks veel ebaõiglasem, kuna maksta tuleb lihtsalt selle eest, et inimene on õppinud autot juhtima. Aga kahju tahaks ikka hüvitatud saada, kuigi mõnikord tuleb kindlustusega vaielda ning vahest keeldutakse põhjendamatult kahju hüvitamisest. Ja mina tean sea oma töö tõttu paremini kui keskmine inimene.
Kas me suudame sõnastada eesmärgi, mida me soovime? Et kindlustus ei oleks üldse kohustuslik? Või et kui kindlustusleping lõpeb, siis ei peaks seda enne uuendama, kui endal selleks soov tekib? Nende soovidega on nii, et tegelikus liikluses kindlustamata sõidukite arv suureneb, kuna inimesed unustavad või välise sunnita lihtsalt ei sõlmi kindlustust (kindlustus on teenus, kus ma ei saa üldjuhul makse eest vastusooritust). Politsei ilmselgelt ei jõuaks seda kogu aeg kontrollida, kas ikka kindlustus on tehtud. Kõik puhuvad politseioperatsioonide kohaselt on juba ligi 20 aastat Eesti liikluses kõigi autojuhtide reas kontrollimisel 1-2% alkoholi tarvitanud. Igapäevaseid autojuhte on Eestis 400000. Kuid selles 1% ehk 4000-st saab politsei iga päev kätte keskmiselt 20-30. Loeme ja imestame, kui palju, aga tegelikult vaid väikese osa. Ja joobes juhtidele kulutatakse politsei tööaega rohkesti, kindlustuseta autod ei põhjusta otseselt õnnetusi ning neid kumminuia ja püstoliga taga ajada on ressursi raiskamine.
Seda ja paljut muud olen oma varasemates postitustes korduvalt kajastanud, sealhulgas ka sundkindlustuse maksete suurust. Üksikisiku mätta otsast vaadatuna võiks paljud asjad olla lihtsamad. Ausa ja vastutustundliku inimese vaatnurgast vaadatuna on riik sagedasti põhjendamatult kahtlustav, kuid suures pildis on ühiskonnale ja ka üksikisikule siiski kasulikum, kui raamid on paigas ning kahju tekkimisel on võimalik hüvitist saada. Ma olen endiselt seisukohale, et kui sõiduki kasutamise soovi liikluses ei ole, siis ei ole mingit mõtet kirjutada Eesti Vabariigile avaldust, et tahan sõiduki liiklusregistris registreerida. Sest liiklusregister on liiklusvahenditele, mitte lihtsalt oma vara üleskirjutamiseks. Samas möönan, et teatud juhtudel on sõiduki registreerimine õiguslikult keerukas ja meie hobi valguses võiks olla kindel, et sõiduki ikka saab registrisse. Aga selleks on võimalik sõiduk kohe pärast registreerimist ajutiselt registrist kustutada ja ei pea muretsema sundkindlustuse pärast. 12 kuu periood viimasest kindlustuslepingust kuni sundkindlustuseni on just meiesuguste jaoks tehtud, kes aastaringselt sõidukit ei kasuta (mootorrattad, hobisõidukid, hooajasõidukid jne). Minu arvates on see hea ja vajalik, et sõidukitel peab olema kindlustus ja et kindlustus peab olema enne liiklusse sukeldumist. Ja et vältida kindlustuse puudumist, ongi mõistlik, et see on kohustuslik. Siis on riskid jagatud ja ei pea omast taskust kogu kahju kinni maksma.
Rohkem konkreetsust, head hobikaaslased ja püüame leida lahenduse konkreetsetele probleemidele.
Indrek Sirk
Kui ülaltoodu on arusaadav, siis mis osa liikuskindlustuse seadusest on ebaõiglane ja halb? Kas see, et registreeritud sõidukitele on kehtestatud üldine kindlustuskohustus. Tänaseni ei ole ka teised riigid suutnud välja mõelda õiglasemat viisi, et jagada liiklusõnnetusest tekkivat kahju nende isikute vahel, kellest see kahju tekkimise risk lähtub, st sõidukite omanikest. Juhtide kindlustamine ei ole teaaolevalt kusagil riigis õnnestunud, see oleks veel ebaõiglasem, kuna maksta tuleb lihtsalt selle eest, et inimene on õppinud autot juhtima. Aga kahju tahaks ikka hüvitatud saada, kuigi mõnikord tuleb kindlustusega vaielda ning vahest keeldutakse põhjendamatult kahju hüvitamisest. Ja mina tean sea oma töö tõttu paremini kui keskmine inimene.
Kas me suudame sõnastada eesmärgi, mida me soovime? Et kindlustus ei oleks üldse kohustuslik? Või et kui kindlustusleping lõpeb, siis ei peaks seda enne uuendama, kui endal selleks soov tekib? Nende soovidega on nii, et tegelikus liikluses kindlustamata sõidukite arv suureneb, kuna inimesed unustavad või välise sunnita lihtsalt ei sõlmi kindlustust (kindlustus on teenus, kus ma ei saa üldjuhul makse eest vastusooritust). Politsei ilmselgelt ei jõuaks seda kogu aeg kontrollida, kas ikka kindlustus on tehtud. Kõik puhuvad politseioperatsioonide kohaselt on juba ligi 20 aastat Eesti liikluses kõigi autojuhtide reas kontrollimisel 1-2% alkoholi tarvitanud. Igapäevaseid autojuhte on Eestis 400000. Kuid selles 1% ehk 4000-st saab politsei iga päev kätte keskmiselt 20-30. Loeme ja imestame, kui palju, aga tegelikult vaid väikese osa. Ja joobes juhtidele kulutatakse politsei tööaega rohkesti, kindlustuseta autod ei põhjusta otseselt õnnetusi ning neid kumminuia ja püstoliga taga ajada on ressursi raiskamine.
Seda ja paljut muud olen oma varasemates postitustes korduvalt kajastanud, sealhulgas ka sundkindlustuse maksete suurust. Üksikisiku mätta otsast vaadatuna võiks paljud asjad olla lihtsamad. Ausa ja vastutustundliku inimese vaatnurgast vaadatuna on riik sagedasti põhjendamatult kahtlustav, kuid suures pildis on ühiskonnale ja ka üksikisikule siiski kasulikum, kui raamid on paigas ning kahju tekkimisel on võimalik hüvitist saada. Ma olen endiselt seisukohale, et kui sõiduki kasutamise soovi liikluses ei ole, siis ei ole mingit mõtet kirjutada Eesti Vabariigile avaldust, et tahan sõiduki liiklusregistris registreerida. Sest liiklusregister on liiklusvahenditele, mitte lihtsalt oma vara üleskirjutamiseks. Samas möönan, et teatud juhtudel on sõiduki registreerimine õiguslikult keerukas ja meie hobi valguses võiks olla kindel, et sõiduki ikka saab registrisse. Aga selleks on võimalik sõiduk kohe pärast registreerimist ajutiselt registrist kustutada ja ei pea muretsema sundkindlustuse pärast. 12 kuu periood viimasest kindlustuslepingust kuni sundkindlustuseni on just meiesuguste jaoks tehtud, kes aastaringselt sõidukit ei kasuta (mootorrattad, hobisõidukid, hooajasõidukid jne). Minu arvates on see hea ja vajalik, et sõidukitel peab olema kindlustus ja et kindlustus peab olema enne liiklusse sukeldumist. Ja et vältida kindlustuse puudumist, ongi mõistlik, et see on kohustuslik. Siis on riskid jagatud ja ei pea omast taskust kogu kahju kinni maksma.
Rohkem konkreetsust, head hobikaaslased ja püüame leida lahenduse konkreetsetele probleemidele.
Indrek Sirk