[Väravamehaanik]

Oleme sarnast uurimust teinud, tulemuste protsendid pole täpselt meeles. Aga üldjuhul on nii: esimene uunikum tehakse algselt igapäevaseks tarbimiseks, kuna see on ainus liiklusvahend. Tekkinud huvi tõttu soetatakse järgmine uunikum ja seda tehakse juba korralikumalt ja üritustel käimiseks. Seejärel leitakse võimalusi elujärje parandamiseks ja esimest uunikut hakatakse nostalgiliselt restaureerima üritustel käimiseks, või riiulisse panemiseks ja lapiga silitamiseks. Enamasti selle esimese alal ollakse ka kõige suurem spetsialist. Sellist etappi on oma elus läbinud üle poolte uuniklastest. Käru peal ei vea juba ammu normaalne inimene oma liikuvat uunikut, vaid naudib sellega sõitmist. Välja arvatud väga pikad otsad ja sisenäitustele transport. Samas ootame huviga foorumlaste arvamusi.
Restaureerimise juures järeletehtud osade kasutamine on paratamatu, me ei saa ju surnuid üles äratada. Kui kasutatakse tehaseoriginaali juures mitte kasutatud osi ehk võõraid osi, siis seda ei loeta restaureerimiseks ehk taastamiseks algsel kujul.