06-10-2015, 21:51 PM
Head sõbrad ja hobikaaslased
Soovin rohkem heatahtlikkust ja mõistmist. „Must number“ on tänasel päeval ilusasti seadustes lahti kirjutatud – olulisem osa liiklusseaduse § 83 ning määruse „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ Lisa 4. Väiksemaid õiguslikke detaile reguleerivad ka mitmed muud õigusaktid, kuid tehnilise seisukorra ja üldjuriidilised põhimõtted saab nendest kahest õigusaktist kätte.
Asjatundjate ja sõidukiomanike tegevuse lihtsustamiseks ning selgemaks arusaamiseks reeglitest on koostatud „Vanatehnika tunnustamise käsiraamat“, mida vastavalt vajadusele uuendatakse. Viimati aastal 2012 ning vastav link on ülalpool esitatud vanatehnika.ee lehele.
Nüüd vastused küsimustele:
1. Asjatundja ei pea olema ühegi klubi liige, kuid ta peab olema tuntud ja hinnatud vanatehnikat tundev inimene ning asjatundjate nimekirja saamiseks peab vähemalt 5 vanatehnikaklubi tema kandidatuuri toetama. Ka praegu on nimekirjas selliseid asjatundjaid, kes ei ole ühegi klubi liikmed. Nimekiri on avatud.
2. Asjatundja ei pea olema ise taastanud ühtegi vanasõidukit ega olema ühegi vanasõiduki omanik. Selliseid asjatundjaid on nimekirjas ka praegu. Kõige suurem asjatundja on eeldatavasti siiski inimene, kes ise on konkreetse sõiduki taastanud. Eesti on liiga väike ja hobi liiga väikese kandepinnaga, et oleks võimalik väga häid spetsialiste iga margi ja mudeli kohta leida. See ei ole ega peagi olema eesmärk. Kuigi teatud sõidukite osas on meie meeste teadmised ikka väga head. Selleks, et hindamine ikka õnnestuks, on kehtestatud sõiduki hindamisele esitajale kohustus tõendada sõiduki originaalsust (kirjanduse, originaalosade või muu teabe abil). See on ikkagi ühine hobi ja pettus tuleb lõpuks ikkagi välja. Isegi kui numbrit hiljem ära ei võeta, siis piinlik on ju ikka. Oma kätega taastamine ei ole asjatundjaks saamise eeltingimus – geograafiaõpetaja ei pea õpilaste teadmiste hindamiseks kõigis maailma riikides käima. Originaalsuse ja tehnilise seisukorra hindamiseks on olulisemad teadmised ja oskus näha nii üksikuid detaile kui suurt pilti. Ka isikuomadused on olulised, asjatundja peab oskama suhelda ja olema oma suhtlemisstiililt soliidne.
3. Soome museoajoneuvo süsteem oli Eesti süsteemi loomisel väga suureks eeskujuks, kuid meie süsteem ei ole koopia, vaid Soome reeglite täpsem ja karmim versioon. Oleme soomlastele läbi isiklike kontaktide ja klubide kaudu tutvustanud meie nõudeid ning tagasiside on olnud positiivne. Kuid nagu juba meie esivanemad ütlesid - maassa maan tavalla. Eesti reeglid on loodud töögrupi poolt, kuhu kuulusid EVKL klubide esindajad ja enamus ekspertidest. Ekspertide õppepäevadel on põhimõtted korduvalt läbi vaieldud ning lahti kirjutatud käsiraamatusse. Need vaidlused ei ole alati olnud konsensuslikud, kuid oleme püüdnud leida tasakaalu võimalikult kõrge kvaliteedi ning laia kandepinna vahel. Eestis on tunnustuse saanud ligi 400 autot ja mootorratast alates 2007. aastast.
4. Kõrge latt ja usaldus asjatundjate vastu on võimaldanud saada vanasõidukile ülevaatusperioodi 4 aastat. See on rohkem, kui täiesti uuel autol. Loomulikult on võimalik nõudeid leevendada, aga see tähendab vastavat kokkulepet vanatehnikahuviliste seas ning ilmselt ka loobumist sellisest ülevaatuse perioodist. Riik ei pea läbirääkimisi üksikharrastajatega, huvigrupi esindajad peavad suutma näidata, kui suurt hulka inimesi nad esindavad.
5. Numbrimärgi värvus ei anna tegelikult muud, kui sõiduki omanikule kiituse, et tema sõiduk on heal tasemel taastatud. Must number on mõeldud ikkagi liikluses osalemiseks, mistõttu ei pruugi ega peagi iga sõiduk olema uuevääriline. Aga täna on seatud eesmärgiks, et musta numbriga sõiduk oleks selline, mida ei oleks häbi eksponeerida kui killukest autentset ajalugu. Ülepaisutatud on hinnangud, et sõiduk peab olema uus ja viimase poldini originaalne. Iga sõidukit hinnatakse eraldi ning on tulnud ette ka vaidlusi, kuid lõpuks saab ikkagi käsiraamatu abil ning originaalsust kasvõi detailikaupa hinnates ikkagi selgeks, kas nõutav originaalsusprotsent on olemas. Ei ole keelatud panna üles näiteks pildid, millisele sõidukile keelduti musta numbrit andmast või viidata sõidukitele, mis ei ole seda väärt. Arutame siis, kas ja miks selline otsus langetati. Umbisikuline süüdistamine konkreetsete sõidukite äranäitamiseta ei võimalda ka konstruktiivset arutelu.
6. Mustal numbril ei ole midagi pistmist Euroopa Liidu õigusega. Teadaolevalt ei ole ka sellist plaani kellelgi. Üldised tehnilised nõuded on loomulikult kehtestatud, kuid need on miinimumnõuded kõigile sõidukitele, sh vanadele sõidukitele. Iga riik võib oma sees kehtestada täiendavaid regulatsioone ja Eesti on seda teinud. Iga vana sõiduki omanik võib sõiduki registreerida ja sellega sõita, kus see vastab tehnonõuetele. Kui on soov saada musta värvi taustaga number, peab sõiduk vastama täiendavatele nõuetele. Ja need täiendavad nõuded ei ole teiste riikidega kuidagi seotud ega ilmselt saagi olema. Rahvusvaheline vanasõidukite organisatsioon FIVA on koostanud oma reeglid, aga need ei ole lahti kirjutatud seadustes ega ilmselt saagi lahti kirjutatud.
7. Must number on vabatahtlik, see ei piira mitte mingil viisil sõidukite kasutamist. Minu hinnangul ei diskrimineeri see ka kedagi. Eriti arvestades seda, et must number ei anna mingit käegakatsutavat kasu. Õigus teha ülevaatust iga 4 aasta tagant annab rahalises mõttes naeruväärse kokkuhoiu arvestades seda kulutust, mis on vaja teha sõiduki vanasõiduki väärilisse seisukorda viimiseks.
Iga asjatundja ei oska kindlasti vastata kõigile küsimustele. Tunnustamisega seotud üldküsimustes on kõige mõistlikum pöörduda otse EVKL juhatuse poole – Mati Kits (klubi Unic, aktide registri pidaja), Tõnu Piibur (Unic-Moto), Tiit Talts (Pärnumaa Vanatehnika klubi). Aga võib ka minult küsida. Unic-Moto restaureerimisseminaridel on see temaatika ka alati saanud kajastatud. Ja rohkem rahulikku meelt ning heasoovlikkust. See on ikkagi hobi.
Indrek Sirk