07-10-2015, 18:48 PM
Vabandan, kui eksin, aga tundub, et isand Sirk suunas oma postituse vastuseks minu "tummisele" (tänan, Basilio!) postitusele. Igal juhul suur tänu!
Surnud omanikuga asi selge. Mulle teadaolevalt, kui pärijaid ei ole, on pärijaks riik... Khm-khm...
Päringud teostatud siit: https://eteenindus.mnt.ee/public/soidukT...ntroll.jsf Siitkaudu võib neid teha igaüks. Võibolla, kui omanikud kuhugi sisse logivad, siis saavad neid näha. Kordan veel, et ühel viimane kindlustus 1995, teisel 2004. Mõlemal juhul sõidukid füüsiliselt olemas, ühe paberid minu sahtlis ja omanik just eile kinnitas, et ei ole mingit "lüket" teinud. Konkreetset näidet a la ZAZ 965 numbriga 965ZAZ ma ei too.
Et riigikogu liikmel nööbist kinni võtta... Siit ju eestpoolt jooksis läbi, milline tulemus oli kirjal Aivar Riisalule. Võibolla jah, kellelgi on neid liikmeid nööbihaarde ulatuses. Isiklikult olen oma ihusilmaga elu jooksul näinud viit riigikogu liiget (kahega isegi koos viinuskit visanud). Ühega kohtumisest on väga halvad mälestused
Viimane nägemine oli reedel, sõitsin tema jutule sõna otseses mõttes sisse (video pealt ka kuulda): http://lounaeestlane.ee/majandus/item/44...ointervjuu Delikaatsus ei lubanud segada, lisaks ootamatuse moment, pealegi härra ampluaa põllumajandus. Ja tuhanded inimesed võiksid riigikogujatel tuhandeid nööpe lausa eest tõmmata, aga kas sellest midagi muutuks...
Kõrvalepõige. Lugesin sellist raamatut: http://raamatud.maaleht.ee/?page=raamat&id=3 Seal oli ritta laotud kolm ühiskondlikku tegurit, mis tagavad inimeste õnne.
1. Sissetulekute (suhteline) võrdsus (väikesed "käärid"). Ilmneb astmelise tulumaksuga riikides. Eestis? (Mitte et ma isiklikult Keskerakonda pooldaks).
2. Toimiv kogukond. Sõna kogukond on Eestis enamasti kasutusel formaalse mõistena. Siinset foorumit võib küll toimivaks kogukonnaks nimetada. Liikmed on üksteise suhtes sõbralikud, mõistvad, toetavad, abivalmid. Iseasi, kuidas seda antud kontekstis rakendada...
3. Võimalus ühiskonnaelus kaasa rääkida. Vot siin see traagika ongi. Eestis valitsejad lihtsalt ei kuula rahvast, vaid soristavad ülbe irvituse saatel pähe. "Nööbidemokraatia" on kajuks teoreetilist laadi...
Mina ei ole ka majandusteadlane, aga jutt, et riigil raha ei jätku, paneb muigama. Erinevalt erasektorist (nii ettevõtte kui üksikindiviidi tasandil), kus peab raha saamiseks pidevalt pingutama, on riigi tulud sunnimehhanismiga tagatud. Kui raha "ei jätku", saab rahva arvamust eirates alati olemasolevaid makse tõsta või uusi välja mõelda. Küsimus ei ole ressursside absoluutses määras, vaid jaotumises. Kellegi rikkus/vaesus ei ole mitte rahakotis või pangaarvel, vaid peas. Anname vaesele miljoni ja x aja pärast on ta taas vaene... Hädaldamine, et raha ei jätku, ei tee rikkamaks.
Vanasti võtsid valitsejad kümnist ja said hakkama. Meie tänane maksukoormus olevat kuskil 70% kandis. Riigil "ei jätkuks" raha ka siis, kui erasektori maksukoormus, oleks 100 või 150 või 500%. Ja üleüldse on aja küsimus, millal "arenenud maailmas" pensionipomm plahvatab...
Küsimus on selles, kas riik austab ja väärtustab oma kodanikku. Isikut tõendavad dokumendid peaksid austuse märgiks olema sümboolse tasuga. Kõige iroonilisem, et neid ongi vaja riiklike institutsioonidega suhtlemiseks. Enamus mäletab oma nime vast ilma ID-kaardita ega pea endale tõestama, et mina olen mina. Ja sõiduki registreerimise kõrges lõivus peitub suhtumine: krdi pursui, jõudsid auto osta, jõuad maksta.
Aga et inimesed tänavalt midagi siinkohal muuta saaksid...
Jätkan, pikaks läheb.
Surnud omanikuga asi selge. Mulle teadaolevalt, kui pärijaid ei ole, on pärijaks riik... Khm-khm...
(06-10-2015, 16:29 PM)indreksirk Kirjutas: 4. Kindlustus on registripõhine. Kui mõne sõiduki kohta on päringu vastus, et sisestatud andmetega sõidukit registris ei ole, siis seda seal ei ole ja kindlustus ei ole ka kohustuslik. Põhjuseks võib olla ka mõni tehniline probleem, kuid tõenäoliselt on selline vastus saadud tehes päringu läbi liikluskindlustuse kehtivuse päringu. Ja kindlustuse registri kaudu seda sõidukit ei saagi näha. Selle teema jaoks vajan konkreetset näidet, millise sõiduki kohta selline vastus on saadud. Kui sõiduki kohta on siiski Maanteeameti arhiivis või inimesel paberkandjal dokumendid olemas, siis saab sõiduki taas registrisse kanda. Kui aga kusagil midagi ei ole, siis tõenäoliselt seda sõidukit registris ei olegi.
Päringud teostatud siit: https://eteenindus.mnt.ee/public/soidukT...ntroll.jsf Siitkaudu võib neid teha igaüks. Võibolla, kui omanikud kuhugi sisse logivad, siis saavad neid näha. Kordan veel, et ühel viimane kindlustus 1995, teisel 2004. Mõlemal juhul sõidukid füüsiliselt olemas, ühe paberid minu sahtlis ja omanik just eile kinnitas, et ei ole mingit "lüket" teinud. Konkreetset näidet a la ZAZ 965 numbriga 965ZAZ ma ei too.
Et riigikogu liikmel nööbist kinni võtta... Siit ju eestpoolt jooksis läbi, milline tulemus oli kirjal Aivar Riisalule. Võibolla jah, kellelgi on neid liikmeid nööbihaarde ulatuses. Isiklikult olen oma ihusilmaga elu jooksul näinud viit riigikogu liiget (kahega isegi koos viinuskit visanud). Ühega kohtumisest on väga halvad mälestused
Viimane nägemine oli reedel, sõitsin tema jutule sõna otseses mõttes sisse (video pealt ka kuulda): http://lounaeestlane.ee/majandus/item/44...ointervjuu Delikaatsus ei lubanud segada, lisaks ootamatuse moment, pealegi härra ampluaa põllumajandus. Ja tuhanded inimesed võiksid riigikogujatel tuhandeid nööpe lausa eest tõmmata, aga kas sellest midagi muutuks...Kõrvalepõige. Lugesin sellist raamatut: http://raamatud.maaleht.ee/?page=raamat&id=3 Seal oli ritta laotud kolm ühiskondlikku tegurit, mis tagavad inimeste õnne.
1. Sissetulekute (suhteline) võrdsus (väikesed "käärid"). Ilmneb astmelise tulumaksuga riikides. Eestis? (Mitte et ma isiklikult Keskerakonda pooldaks).
2. Toimiv kogukond. Sõna kogukond on Eestis enamasti kasutusel formaalse mõistena. Siinset foorumit võib küll toimivaks kogukonnaks nimetada. Liikmed on üksteise suhtes sõbralikud, mõistvad, toetavad, abivalmid. Iseasi, kuidas seda antud kontekstis rakendada...
3. Võimalus ühiskonnaelus kaasa rääkida. Vot siin see traagika ongi. Eestis valitsejad lihtsalt ei kuula rahvast, vaid soristavad ülbe irvituse saatel pähe. "Nööbidemokraatia" on kajuks teoreetilist laadi...
Mina ei ole ka majandusteadlane, aga jutt, et riigil raha ei jätku, paneb muigama. Erinevalt erasektorist (nii ettevõtte kui üksikindiviidi tasandil), kus peab raha saamiseks pidevalt pingutama, on riigi tulud sunnimehhanismiga tagatud. Kui raha "ei jätku", saab rahva arvamust eirates alati olemasolevaid makse tõsta või uusi välja mõelda. Küsimus ei ole ressursside absoluutses määras, vaid jaotumises. Kellegi rikkus/vaesus ei ole mitte rahakotis või pangaarvel, vaid peas. Anname vaesele miljoni ja x aja pärast on ta taas vaene... Hädaldamine, et raha ei jätku, ei tee rikkamaks.
Vanasti võtsid valitsejad kümnist ja said hakkama. Meie tänane maksukoormus olevat kuskil 70% kandis. Riigil "ei jätkuks" raha ka siis, kui erasektori maksukoormus, oleks 100 või 150 või 500%. Ja üleüldse on aja küsimus, millal "arenenud maailmas" pensionipomm plahvatab...
Küsimus on selles, kas riik austab ja väärtustab oma kodanikku. Isikut tõendavad dokumendid peaksid austuse märgiks olema sümboolse tasuga. Kõige iroonilisem, et neid ongi vaja riiklike institutsioonidega suhtlemiseks. Enamus mäletab oma nime vast ilma ID-kaardita ega pea endale tõestama, et mina olen mina. Ja sõiduki registreerimise kõrges lõivus peitub suhtumine: krdi pursui, jõudsid auto osta, jõuad maksta.
Aga et inimesed tänavalt midagi siinkohal muuta saaksid...
Jätkan, pikaks läheb.