15-10-2015, 16:05 PM
Ksf! Raudpats on oma ratta teema kenasti kokku võtnud.
Selguse huvides soovin siia lisada, et kogu musta numbri teema on küll kvaliteedimärk, kuid musta numbri eesmärk on kogu aeg olnud siiski sõidukiga liikluses osalemine, mitte restaureerimiskonkurss. Just seetõttu on vanasõidukil lubatud kasutada ka koopiadetaile ning isegi terve auto või mootorratas ühegi originaaldetailita valmis ehitada. Musta numbri kontekstis võiks korduvalt viidatud Hildebrand ja Wolfmülleri 1895. aasta ratta koopia (mida Eestimaal sai sõitmas näha ja katsuda 2012. aastal Wana-Kolga Tsiklitalli eestvedamisel) tõepoolest saada vanasõidukina tunnustatud ja musta numbri. Pead muidugi anda ei saa, kuna koopiaosade kvaliteet ning "äravahetamiseni sarnasus originaaliga" nõuaks eraldi hindamist. Täielikult koopiana sõiduki valmistamine on siiski midagi erakordset ja siiani ei ole ühtegi teist selliselt ehitatud autot või mootorratast Eestis nähtud ega hindamisele esitatud. BMW R35 või Jawa taastamine täielikult koopiana ei ole mõistlik. Raudpatsi enda kirjelduse järgi on originaalosade kasutamise osakaal ka tema rattal siiski väga kõrge ning koopiadetailid valitud ajastukohased ja margile-mudelile sobivalt. Pigem on originaalsuse puhul küsimus selles, et kasutatakse näiteks teise ratta esikahvlit, lenksu või esituld. Või on koopiadetail selgelt originaalile mittevastav - näiteks sirge lenks kõvera asemel, sadul või paak selgelt teistsuguse kujuga jne.
Restaureerimiskonkursid on eraldi teema ning need ei ole kuidagi seadustega reguleeritud. Erinevate inimeste maitse on erinev ja hinnangud koopiaosade kasutamisele on ka erinevad. Igaühel on õigus oma arvamusele. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda, et originaal on parem kui koopiadetail. Seda isegi juhul, kui originaal ei ole enam kaubandusliku välimusega või on selle taastamine keerukam ja kulukam, kui koopiaosa kasutamine. Liikluses osalemise seisukohalt aga ei ole sellel tähtsust ning rõhk keskendub tehnilisele seisukorrale ja visuaalsele pildile.
Vanasõidukina registreerimine ja musta numbri saamine on õigus, mitte kohustus. See on sõiduki omaniku sisetunde küsimus, kas ta soovib musta numbrit. Sest ka valgega saab sõita. Ja võib üldse mitte võtta numbrit. Kui aga on soov saada must number, siis on kehtestatud selleks nõuded, kus originaalsusel on eelkõige visuaalne tähtsus, mitte ei võeta sõidukit koostisosadeks lahti ja ei tehta analüüse detailide tegeliku vanuse kohta.
On olnud emotsionaalne teema. Loodan, et asjad on saanud selgemaks ning keegi ei ehmatanud ära, et must number on midagi kättesaamatut.
Indrek
Selguse huvides soovin siia lisada, et kogu musta numbri teema on küll kvaliteedimärk, kuid musta numbri eesmärk on kogu aeg olnud siiski sõidukiga liikluses osalemine, mitte restaureerimiskonkurss. Just seetõttu on vanasõidukil lubatud kasutada ka koopiadetaile ning isegi terve auto või mootorratas ühegi originaaldetailita valmis ehitada. Musta numbri kontekstis võiks korduvalt viidatud Hildebrand ja Wolfmülleri 1895. aasta ratta koopia (mida Eestimaal sai sõitmas näha ja katsuda 2012. aastal Wana-Kolga Tsiklitalli eestvedamisel) tõepoolest saada vanasõidukina tunnustatud ja musta numbri. Pead muidugi anda ei saa, kuna koopiaosade kvaliteet ning "äravahetamiseni sarnasus originaaliga" nõuaks eraldi hindamist. Täielikult koopiana sõiduki valmistamine on siiski midagi erakordset ja siiani ei ole ühtegi teist selliselt ehitatud autot või mootorratast Eestis nähtud ega hindamisele esitatud. BMW R35 või Jawa taastamine täielikult koopiana ei ole mõistlik. Raudpatsi enda kirjelduse järgi on originaalosade kasutamise osakaal ka tema rattal siiski väga kõrge ning koopiadetailid valitud ajastukohased ja margile-mudelile sobivalt. Pigem on originaalsuse puhul küsimus selles, et kasutatakse näiteks teise ratta esikahvlit, lenksu või esituld. Või on koopiadetail selgelt originaalile mittevastav - näiteks sirge lenks kõvera asemel, sadul või paak selgelt teistsuguse kujuga jne.
Restaureerimiskonkursid on eraldi teema ning need ei ole kuidagi seadustega reguleeritud. Erinevate inimeste maitse on erinev ja hinnangud koopiaosade kasutamisele on ka erinevad. Igaühel on õigus oma arvamusele. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda, et originaal on parem kui koopiadetail. Seda isegi juhul, kui originaal ei ole enam kaubandusliku välimusega või on selle taastamine keerukam ja kulukam, kui koopiaosa kasutamine. Liikluses osalemise seisukohalt aga ei ole sellel tähtsust ning rõhk keskendub tehnilisele seisukorrale ja visuaalsele pildile.
Vanasõidukina registreerimine ja musta numbri saamine on õigus, mitte kohustus. See on sõiduki omaniku sisetunde küsimus, kas ta soovib musta numbrit. Sest ka valgega saab sõita. Ja võib üldse mitte võtta numbrit. Kui aga on soov saada must number, siis on kehtestatud selleks nõuded, kus originaalsusel on eelkõige visuaalne tähtsus, mitte ei võeta sõidukit koostisosadeks lahti ja ei tehta analüüse detailide tegeliku vanuse kohta.
On olnud emotsionaalne teema. Loodan, et asjad on saanud selgemaks ning keegi ei ehmatanud ära, et must number on midagi kättesaamatut.
Indrek