[Daff]

................................tema kuldne lause oli, et pole hobust, pole ka talu! ....................................

Seoses selle jutukesega kerkis mälusopist esile üks seik mis ise sai läbi elatud ning kus peategelaseks samuti hobune ja minu Moskvitš.

Aastaarvu ei oska täpselt öelda millal see täpselt juhtus aga olin siis veel noor ja ilus  eesti mees ning Hiiumaale sai ainult küllakutsete ning lubadega. Kuna aga sinnakanti tekkis üks tuttav inimene siis sain nii küllakutse kui ka loa ja ühel kaunil suvepäeval saigi matk meretaha ette võetud. Läksin oma isikliku "uue" Moskvitšiga mis oli minuga pea aegu ühe vanune. Vaatamata oma vanusele säras masin nagu rubiin ja värvilõhn käis pikalt ees ja taga. Masin oli nädalapäevad tagasi saanud uue värvi. Ei saanud ju minna nii tähtsale reisile tähtsate inimestega kohtuma mingi koltunud ja laigulise autoga. Nagu ütlevad klassikud: " "inimesel" peab kõik kaunis olema".
Protsess toimis, kõik oli suurepärane ja mingit halba ei osanud keegi aimata. Sai vaadatud seda Hiiumaad ja tema vaatamisväärsusi iga nurga pealt. Üks viimaseid objekte mis meie huviorbiiti kuulus oli vist mingi jäme tammepuu kusagil karjakoplis. 
Igatahes parkisin oma Mosse kenasti ninaga vastu karjaaeda ja olles üks suur uudishimu tormasin seda puud imetlema. Tagasi tulles oleksin aga pea aegu infarkti saanud. Õnneks et aastaid oli mul vaid 20+ ja tervis tugev siis elasin selle paugu kuidagi üle.
Hobune va põrguline oli üle aia ulatanud ja Mosse poolenisti kuivamata  värvi kapoti pealt kõik ära söönud. Oi ma olin selle hobuse peale tige aga kuna teda ennast käeulatuses enam polnud siis tal vedas.  Ja kui ta surnud pole siis ehk sööb veel tänase päevani õnnelikult kapottide pealt värvi.