[olevtoom]

Kuidas muidu elu sapikate mootoriga on? Ma olen kuulnud suht õudsaid jutte(ala klapid tahavad seadistamist peale iga 500km läbimist) kuni selleni, et olid kestlikumad kui muud nõukogude rahvaautode mootorid. Meie oma tiksus ilusti seisma jätmiseni, kuid siduriga oli miski jant meil vahest, vanamehe sõnutsi kleepus midagi kinni tihti ja oli läbinisti jabur lahendus.

Mina olen lähemalt (ja pikalt) kokku puutunud nelja eksemplariga ja esiteks tuleb muidugi öelda, et venelasel tulid mootorid tehasest nii nagu parasjagu juhtus, tõenäoliselt sõltus kvaliteet palju palgapäeva ja/või riigipühade ajalisest kaugusest. Ülalmainitud 170-tuhandene oli igatahes erandlik. Enamasti räägiti 100-tuhandesest ressursist.
Õhkjahutusega mootor peab purukuiv olema; niipea kui kuskilt õli lekkima hakkab, on silindrite jahutusribid sellega koos ja jahutus ***s. Ja mootor siis kah varsti. Kuivus sõltub ZAZ mootoritel tosinast asjast. Tõukurvarraste ümber käivate torude all on 8 kummitihendit, õli plokikaantest tagasivoolu torude all 2 ja õliradiaatori torude all veel 2. Need (eriti esimesed 10) peavad kõik olema korralikud, aga vene õlikindel kumm oli taas säärane nagu juhtus, nii et üht mootorit mina ei saanudki õli pidama.
Klappide reguleerimist iga 500 km järel küll vaja ei olnud, laisa inimesena võtsin selle ehk kord aastas (10-15 Mm järel) ette.
Siduri kleepumist ma ei mäleta, küll olin hädas selle hüdroajamiga (taas viletsad kummidetailid!). Võib-olla tuli kleepumine õlilekkest sidurikotta (1kõik, kas mootorist või käigukastist). Siduri survelaager on kulumaterjal (ei mingit veerelaagrit, ainult grafiittald), aga see kestab mitukümmend tuhat.
Ahjah, mootori kõige nõrgem osa on nukkvõlli otsas istuv tekstoliithammasratas, minu mitmekordne kogemus ütleb selle elueaks 40-45 Mm. Vahetamine on tehase juhendite järgi käies PITA, aga nõukogude inimene sai hulga lihtsamalt Lohutada võib end sellega, et nukkvõlli seismajäämisel klapid kolvile pähe ei lajata.