[Janka]

Sinna on nüüd kõva kolmkümmend aastat tagasi, kui suured pealinna sugulased omad Mustamäe koduloomad meilegi hoiule ja paljunema tõid.
Mürgitati küll igatsugu aerosoolidega, aga abi oli vaid korraks. Maamaja, mis siis, et naabrid puudusid, aga nende fussudega ikkagi kaugele ei jõua.
Mingi kümmekond aastat elati siis sõpradega toitu jagades, kuniks maja päris minu hoole alla sai.
Ükspäev tõi naine töö juurest (lasteaed)  mingit pulbrit, mida sai põranda servadesse külvatud.
Järgmisel päeval töölt naastes oli laibavirn jõhker. Ikka mitu prügikühvlitäit. Korraks nagu tekkis miskine rahu, aga mitte täielik.
Otsustasime siis mõne kuu pärast ära proovida ka värskelt müügile jõudnud prussakalõksud. Sellised plastmasslätakad, mida sai kahepoolse teibiga vajadusel  kogunisti seinale kinnitada. Pidi sisaldama spets toiduollust, mida usinad tööloomad teistelegi raashaaval pessa pidavat armastama tassida ja peale mille mekkimist asjaga miilustanu halvatuks muutub ja lõpuks nälga sureb.
Igasse tuppa sai paar tükki paigaldatud, kööki kulus neid muidugi rohkem. Mõne päeva pärast jäi elu silmnähtavalt  rahulikuks.
Nüüd pole majas juba paarkümmend aastat keegi neid tüütuid seltsimehi kohanud.