27-11-2015, 21:06 PM
(06-11-2015, 21:31 PM)USSR V4 Kirjutas: Neljanda ööpäeva lõuna paiku lõppes lõpuks akust vool otsa, mulle hakkas juba tunduma, et olen omandanud piiramatu energiaalikaTargema inemise käest kuulsin, et tegemist olla peaaegu igavese akuga, mida ei tohiks mingil juhul kergekäeliselt ära visata. Olid nemad tõesti telefonijaamade varutoite jaoks ja mõeldud sõjatingimustes ilma hoolduseta kestma. Side oli N Liidus ju "delo vojennoje" ja selliste asjade pealt kokku ei hoitud. Plaadid pidid olema massiivsed ja ühest tükist, mitte tänapäevased restid, kust aine vananedes ära pudiseb. Pinna sulfateerumise korral pidi piisama plaatide välja võtmisest ja ntx terasharjaga puhastamisest. Pidavat käima järgmised 20a.... Neljast ööpäevast jäi puudu jäi ainult 7-8 tundi. Nüüd teen uue katse, ja tühjendan 20 tunniga, ja läbi mõõteriista, et saada "õige" tulemus.
Aku ise on Venemaal toodetud, ilmselt mingi sideseadme/telefonijaama jaoks, osa elementidevahelisi ühendusi oli asendatud telefonijaama relee kontaktidega (pikk plekiriba kontaktiga), olid keeratud lihtsalt poldi vahele küljega, kasutati vist kättesaadavat materjali.
No nii väidab informatsioonibüroo NSR. Vahendasin juhuks kui tekib tahtmine aku siiski ära visata.
Füüsika on valus ja matemaatika teeb vaeseks, kui sa nende sõber ei ole.