22-03-2004, 14:14 PM
> aga samas on lihtsam kuskiltki otsida terve velje
Nüüd ma saan aru, et Sa mõtled velje all tervet ratast. Ehk me räägime termineid väärkasutades üksteisest mööda.
1. VELG (nimetav: velg, omastav: velje) on ratta välimine osa, tavaliselt terasplekist stantsitud ja otsad kokku keevitatud. Vanadel isenditel on ta üliharva puidust. Vahel nimetatakse velge ka pöiaks (nimetav: PÖID, omastav: pöia). Velje peale monteeritakse rehv ja velje sees olevatest aukudest käivad läbi kodaraniplid (tavaliselt on auke 32 või 36, inglise ratastel vahel ka 40, 1920te aastate jalgratastel ülierandina 28).
2. RUMM on ratta keskmine osa, mille sees käivad laagrid ja mille servas asuvatel äärikutel on ümmargused augud kodarate paigaldamiseks (aukude arvu vt p 1). Mootorratastel (harvem ka jalgratastel) on augud tihti kujundatud keskosas laiendusega piludena, et kodarat ei pea täies pikkuses väikesest august läbi toppima. Osade kodarapaigaldusskeemide korral on kodara august läbitoppimine lausa tehniliselt võimatu.
3. KODAR (ehk puutujasuunaline ehk tangentsiaalkodar) on valmistatud terastraadist ja need ühendavad rummu veljega. (Tangensiaal)kodarad paigaldatakse sellise skeemi kohaselt, et nad töötaksid tõmbele ehk siis kodara siht oleks rummu kodara-aukude poolt tekitatavale ringjoonele puutujaks (väikesed kõrvalekalded sellest reeglist on lubatud). See määrab ära kodarate sissepaneku skeemi. Tihti on sama velje/rummu paari korral võimalik mitu alternatiivset skeemi, kuid sel juhul on kodarapikkused erinevad.
Kodaraniplitest reguleeritakse ratas sirgelt käima, st et tal ei oleks üles/alla ega paremale/vasakule \"viskamisi\". Ratta kodaratest kokkuladumide töö lõpebki säärase reguleerimisega.
4. REHV, slängis ka kumm, paigaldatakse veljeõnarusse. Vanemas kirjanduses nimetatakse rehvi tihti ka mantliks, eriti jalgrataste korral. Rehvi hoidmiseks veljeõnaruses on ta servades terastraadid. Varem (enne 1930-40ndaid) kasutati ka viisi, kus rehvi servas oli kiilukujuline serv, mis hoidis velje vastavas pilus. Seda standardit nimetatakse rantrehviks või rantmantliks (ingl k beaded edges), siinses rahvasuus ka \"küünega\" kummideks. Autodel kadus see 1920tel, mootorratastel 1930tel, jalgratastel püsis see standard osalt 2. ilmasõjani. Rehvi sees asub ÕHUKUMM, vanemas kirjanduses nimetatud ka lohviks. Et kodaraniplid ei lõhuks lohvi, paigaldatakse velje sügavaimasse nõkku spetsiaalne kummist VELJELINT. Rantrehvide korral veljelint puudub, sest randi siseääred katavad ka kodaraniplid.
5. RATTA all mõeldakse reeglina kooslust, kus velg ja rumm on omavahel kodaratega ühendatud ning on kodaraniplitest ka sirgeks reguleeritud. Ratta korral võib vahel ka eeldada, et võll koos laagritega (ilma selleta ei saa ratast kodaratest reguleerida kohe kuidagi) ja/või rehv, vahel ka mitte.
Kui me kõik kasutame edaspidi selliseid üldtuntud termineid, siis me ei räägi enam üksteisest mööda.
Nüüd ma saan aru, et Sa mõtled velje all tervet ratast. Ehk me räägime termineid väärkasutades üksteisest mööda.
1. VELG (nimetav: velg, omastav: velje) on ratta välimine osa, tavaliselt terasplekist stantsitud ja otsad kokku keevitatud. Vanadel isenditel on ta üliharva puidust. Vahel nimetatakse velge ka pöiaks (nimetav: PÖID, omastav: pöia). Velje peale monteeritakse rehv ja velje sees olevatest aukudest käivad läbi kodaraniplid (tavaliselt on auke 32 või 36, inglise ratastel vahel ka 40, 1920te aastate jalgratastel ülierandina 28).
2. RUMM on ratta keskmine osa, mille sees käivad laagrid ja mille servas asuvatel äärikutel on ümmargused augud kodarate paigaldamiseks (aukude arvu vt p 1). Mootorratastel (harvem ka jalgratastel) on augud tihti kujundatud keskosas laiendusega piludena, et kodarat ei pea täies pikkuses väikesest august läbi toppima. Osade kodarapaigaldusskeemide korral on kodara august läbitoppimine lausa tehniliselt võimatu.
3. KODAR (ehk puutujasuunaline ehk tangentsiaalkodar) on valmistatud terastraadist ja need ühendavad rummu veljega. (Tangensiaal)kodarad paigaldatakse sellise skeemi kohaselt, et nad töötaksid tõmbele ehk siis kodara siht oleks rummu kodara-aukude poolt tekitatavale ringjoonele puutujaks (väikesed kõrvalekalded sellest reeglist on lubatud). See määrab ära kodarate sissepaneku skeemi. Tihti on sama velje/rummu paari korral võimalik mitu alternatiivset skeemi, kuid sel juhul on kodarapikkused erinevad.
Kodaraniplitest reguleeritakse ratas sirgelt käima, st et tal ei oleks üles/alla ega paremale/vasakule \"viskamisi\". Ratta kodaratest kokkuladumide töö lõpebki säärase reguleerimisega.
4. REHV, slängis ka kumm, paigaldatakse veljeõnarusse. Vanemas kirjanduses nimetatakse rehvi tihti ka mantliks, eriti jalgrataste korral. Rehvi hoidmiseks veljeõnaruses on ta servades terastraadid. Varem (enne 1930-40ndaid) kasutati ka viisi, kus rehvi servas oli kiilukujuline serv, mis hoidis velje vastavas pilus. Seda standardit nimetatakse rantrehviks või rantmantliks (ingl k beaded edges), siinses rahvasuus ka \"küünega\" kummideks. Autodel kadus see 1920tel, mootorratastel 1930tel, jalgratastel püsis see standard osalt 2. ilmasõjani. Rehvi sees asub ÕHUKUMM, vanemas kirjanduses nimetatud ka lohviks. Et kodaraniplid ei lõhuks lohvi, paigaldatakse velje sügavaimasse nõkku spetsiaalne kummist VELJELINT. Rantrehvide korral veljelint puudub, sest randi siseääred katavad ka kodaraniplid.
5. RATTA all mõeldakse reeglina kooslust, kus velg ja rumm on omavahel kodaratega ühendatud ning on kodaraniplitest ka sirgeks reguleeritud. Ratta korral võib vahel ka eeldada, et võll koos laagritega (ilma selleta ei saa ratast kodaratest reguleerida kohe kuidagi) ja/või rehv, vahel ka mitte.
Kui me kõik kasutame edaspidi selliseid üldtuntud termineid, siis me ei räägi enam üksteisest mööda.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, oleme avatud K,N,R,L,P 11-18