[alfredo]

Sai kah mingis üheksakümnendate esimeses pooles, siis teist poolt seda kaalu, ämbrid näpus seistud ja marju üle antud. Maksti värskete trükilõhnaliste rahadega. Uhke tunne oli küll, kui Koidula või kaks taskus koha sisse oli võtnud. Miljonit sest tulnud, kuid korilusepisik siiamaani välja löömas, ilmselt raske lapsepõlve pärandina.

Teinekord uudsel ajalgi juhtunud, et satud juba viie paiku metsarüppe, jalas nokia kummikud, ehk peast vähe veel segane, seda vist poolmagamata ööst või eilsest tegemata jäänud tööst. Aga juba ajab päikeseketas end puude vahelt nobedalt ülespoole, säravad kiired veiklemas üle lahja hommikuudu. Seisatad ja kuulad-nokalised vidistavad energiliselt omi jutukesi ja siluvad läikivaid sulgi, et päeva palge ees ikka hea välja paista. Ehk kohtad mõnd uimasemat metsaelukatki, kui veab. Looduse kroonina tõmbad aga kopsud värsket kanarbikuhõngu pilgeni ja mõnulemise vahepeal nopid  pisikese pangetäie metsaande, millest veidi aja pärast saab moos, imehästi sobimas hommikuste pannkookide garneeringuks.
See nõiduslik hetk ei kesta muidugi eriti pikalt, tunnike, ehk ka kaks. Seejärel surub argipäev meile omad teod-toimetamised kukile ja maailm on jälle tavaline- kuskil lasti alla lennuk, teisal on rahvusvaheline imperialism kommidega demokraatiat viimas, naftabarrel maksab jälle vähem, vähem kui pruugitud püksid, võtaks või terve tosina, kui oleks kuhu kallata. Vahel võib juhtuda, et mõni tuiakam rahvateener on riigi rahaga lahkesti näiteks pikaksveninud lõbumajaõhtu arvet kinni maksmas, misjärel tõttab lähimale pargipingile või kaitsvasse põõsastikku, et peas laiutavat tuumapohmelli seks tarbeks varakult portfelli susatud remontõllega mahendada. Hommik on ikka imeline. Muutuvad ajad ja meie väline vorm, kuid inimhinge sisu suurt muutust ette pole võtnud.

Tähelepanek puhtalt ja lehtedega korje võrdluses oli selline,  et kust "heinalised" üle käinud, sealt tulnud enam mitu aastat midagi. Seetõttu teeb ise ikka rohkem näputööd ja saab samast kohast teinekord jälle nii mõndagi meeldivat.