[Väravamehaanik]

Kahe värviliste Pobedade värvioriginaalsuses kahtlen mina väga sügavalt, juhul kui mõni üksik isend eritellimise peale valmistati, siis pigem sattus see Odessasse, aga mitte siia maile. Tol ajal kui Pobid konveierilt tulid, olid saksofon ja džäss ka keelatud, rääkimata kahevärvilistest autodest. Pobide ajal oli luksusest teine arusaam. Lahtised autod olid ka odavamad, sest need olid tehtud lõuna liiduvabariikide tarbeks ja polnud piisavalt praktilised meie tingimustes, sestap need praegu haruldased ongi. Kõikide Eestis leiduvate Pobide esimene omanik on olnud riik, mõni asutus või tol ajal väga lugupeetud kodanik. Ükski neist ei olnud üldjuhul huvitatud klounaadist.
Värvid tekkisid Hruštsovi sula ajal kui ameeriklased tegid Moskvas VDNH-s oma autode näituse ja neegrid sõidutasid külastajaid ning jagasid reklaambrošüüre. Seejärel hakkasid inimesed omi vanu autosid üle võõpama ja edevamad julgesid ka tehasest selliseid tellida. See kuulus näitus toimus minu mäletamist mööda 1959. See aga oli juba Volgade aeg aga endiselt jäid asutused ja direktorid soliidseteks. Mossede omanikud julgesid endile uute autode puhul märksa rohkem värve lubada (nt. Peeter Sauli 407).
www.gaz.ru pakutud pildivalikust tasub algupärasuses usaldada ainult must-valgeid fotosid. Meie idanaabritele on alati olnud omane oma ajalugu ilusamana näidata. Värvilistel piltidel olevad autod on paraku üle värvitud liiga läikivate värvidega.