[IIIFFFAR]

Kole asi! Tänavu saab sest jamast 18 aastat mööda aga jama iseenesest pole sugugi möödas, kestab veel aastasadu, enne kui sääl miskit mõistlikku kasvama hakkab. (Kui hakkab.) Mõned tuttavad inimesed käisid sealkandis nn. sõjaväe \"kordusõppustel\". Rääkisid lugusi kuidas keset toda kõrbe, kus nemad maskiga ringi käisid, tsurkad puu otsast õunu sõivad- baltiiski brat, põle sel häda miskit, kuushai aga terviseks. Et sedaviisi siis. Autoakusid polnd N-Liidus tol ajal saada- kogu plii läks reaktori kinnivalamiseks. Kuuldavasti olla sinna õige mitme meetri paksune tinakest ümber valatud. Too pagana radiasitahunnik aga kiirgab veel õite mitusada aastat. Tol kaheksakümnekuuendal aga saime meiegi sest sodist ühtteist kaela, õnneks mitte liiga palju, tuul oli meie jaoks soodne. Kogu kaastunne naabritele, suurem jagu sitta läks vist leedukate kukile.
Igatepidi õudne lugu aga ei tee sugugi paha sellist paarikümne aasta järel meelde tuletada, et see mitte mälust ei kustuks. Vastik küll aga mälu treenib vastutust.

Terv. Ivar