24-06-2002, 23:02 PM
Kuigi eelmises järjejutu osas kaldusin arvama, et seoses Jaanipäevaga jääb Escordi kallal nokitsemine ära, siis õnneks seda ei juhtunud.
Laupäev kulus teatud koguse pahtli eemaldamiseks esitiibade servadest, mida eelmine remondimees, nimetame Viktor Viilija, oli sinna oma kehva keevitus-ja remonditöö varjamiseks rohkelt lisanud. Tema stiil on igatahes olnud päris huvitav: selle asemel, et tiiba korralikult kere külge keevitada, on sisetiiva külge keevitatud üks plekiriba, relakaga aga on tiiva serva lõigatud pragu ja sisetiiva küljes olev plekk sealt läbi surutud. Tulemus on paari keevitusega liikumisvõimetuks muudetud ning siis rohke pahtliga kaetud.
Esmaspäev läks aga pisemate sisetööde nahka, sai eemaldatud armatuur ja soojendus täies koosseisus. Õnneks on juurdepääs nende kinnitustele igati hea, nii kokku kulus sellele vihmahoogude vahel umbes paar tundi.
Soenduse eemaldamisel selgus ka tõsiasi, et selle tihendamiseks kasutatud porolon on oma kasuliku eluea juba ära elanud ja seega vajab väljavahetamist. Nii et kui keegi teab kohta, kus müüakse hallikasmusta õhukest poroloni (umbes 3-4mm), võiks sellest mulle teada anda.
Vihmast oli ka veidi kasu, nimelt avastasin, et vähemalt ühe kojamehe otsa vahelt tilgub autosse vett, paarist kohast kere nurkades nirises veel. Tõenäoliselt annab need kohad kinni panna pärast esitiibade äravõtmist ja sisetiibade korrastamist. Sisse nirisev vesi on tõenäoliselt ka auto põhja kehva seisukorra põhjuseks.
Rahalisest poolest on siiani kulutusteks olnud siis 500.- doonorauto eest, ja 150.- remondi all oleva masina kohaleveo eest. Aparaat ise mulle maksma midagi ei läinud, küll mu isale aga ühe auto elektrisüsteemi korrastamise. Kõik muu vajalik on olemas olnud. Silmapiiril on siiski mõningad väljaminekud roostesurmale ja kruntvärvile.
Järgmine nv annab siis tõenäoliselt ka esimese võimaluse keevitamist praktiseerida, sest valmis peaks saama üks pisikene abivahend pleki painutamiseks, mis kokkuvõttes kergendab põhja tegemist. Aga sellest siis järgmisel nädalal.
Aspelund
Laupäev kulus teatud koguse pahtli eemaldamiseks esitiibade servadest, mida eelmine remondimees, nimetame Viktor Viilija, oli sinna oma kehva keevitus-ja remonditöö varjamiseks rohkelt lisanud. Tema stiil on igatahes olnud päris huvitav: selle asemel, et tiiba korralikult kere külge keevitada, on sisetiiva külge keevitatud üks plekiriba, relakaga aga on tiiva serva lõigatud pragu ja sisetiiva küljes olev plekk sealt läbi surutud. Tulemus on paari keevitusega liikumisvõimetuks muudetud ning siis rohke pahtliga kaetud.
Esmaspäev läks aga pisemate sisetööde nahka, sai eemaldatud armatuur ja soojendus täies koosseisus. Õnneks on juurdepääs nende kinnitustele igati hea, nii kokku kulus sellele vihmahoogude vahel umbes paar tundi.
Soenduse eemaldamisel selgus ka tõsiasi, et selle tihendamiseks kasutatud porolon on oma kasuliku eluea juba ära elanud ja seega vajab väljavahetamist. Nii et kui keegi teab kohta, kus müüakse hallikasmusta õhukest poroloni (umbes 3-4mm), võiks sellest mulle teada anda.
Vihmast oli ka veidi kasu, nimelt avastasin, et vähemalt ühe kojamehe otsa vahelt tilgub autosse vett, paarist kohast kere nurkades nirises veel. Tõenäoliselt annab need kohad kinni panna pärast esitiibade äravõtmist ja sisetiibade korrastamist. Sisse nirisev vesi on tõenäoliselt ka auto põhja kehva seisukorra põhjuseks.
Rahalisest poolest on siiani kulutusteks olnud siis 500.- doonorauto eest, ja 150.- remondi all oleva masina kohaleveo eest. Aparaat ise mulle maksma midagi ei läinud, küll mu isale aga ühe auto elektrisüsteemi korrastamise. Kõik muu vajalik on olemas olnud. Silmapiiril on siiski mõningad väljaminekud roostesurmale ja kruntvärvile.
Järgmine nv annab siis tõenäoliselt ka esimese võimaluse keevitamist praktiseerida, sest valmis peaks saama üks pisikene abivahend pleki painutamiseks, mis kokkuvõttes kergendab põhja tegemist. Aga sellest siis järgmisel nädalal.
Aspelund