30-06-2002, 23:16 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 07-10-2019, 23:20 PM ja muutjaks oli Aspelund.)
See nädalavahetus sai siis plaanide kohaselt asutud lõikama, lootuses, et lisaks rooste eemaleajamisele saab ka veidi keevitamist praktiseerida. Seoses kehvade ilmaoludega siiski keevitamiseni ei jõudnud, küll aga õnnestus õue tekitada pisikene kuhil roostetanud metalli.
Esmalt head uudised. Nimelt selgus, et autolt maha võetud mootori siduriketas on oma viimaseid hingetõmbeid tegemas (vedrud lahti), see aga tähendab päris kopsakat rahakoti kergendamist. Juhuslikult leidis mu paps aga garaazis vedelamas vana Ziguli ketta ja üllatus-üllatus, see sobis täpselt käigukasti siduri võlli otsa. Sidurite läbimõõte võrreldes selgus, et neil on 9 mm läbimõõdu vahet (Zigulil on suurem), kuid see ei peaks kokkuvõttes probleeme valmistama. Täpsemalt selgub see aga hiljem, kui ma mootori remondi/vahetamise kallale asun.
Garaazis koristamine andis ka kaks Volga Gaz-21 mootoripatja, mis tunduvad nii oma suuruselt kui välimuselt Fordile täiesti sobivat. Seega veel üks koht taskuraha kokkuhoiuks.
Enne tõsisema töö juurde asumist muretsesin ka ühe relaka otsa käiva traatharja (Metabo, 78.-), purki roostemuunduriga krunti (62.-); kahte sorti roostemuundurit (39.-) ning komplekti pintsleid (26.-).
Esimesena leidsid töökoha roostemuundurid, prooviks töötlesin tagumise stange erinevadi otsi erinevate muunduritega ning tuleb öelda, et miski Läti toode saab oma tööga kõvasti paremini hakkama, kui Tartu Flora oma.
Tõsisema tööna lõikasin ma välja parempoolse esiistme all oleva tugevduskarbi, mis oli oma elutöö rooste tõttu juba ammu lõpetanud. Selle all naeratas vastu kena auk. Lisaks selgus veel, et käigukasti tunneli alla läheb samas kohas miski tugevdus ning tehasepoolse roostetõrje puudumise tõttu oli selle ots kenakesti roostene. Roostemuundur tegi oma tööd siiski korralikult. Hiljem tuleb see koht korralikku mastiksit siiski täis ajada.
Seejärel sai roostetanud põhjaplekist vabastatud parempoolne poolraam, selle esimene osa on vastu pidanud päris hästi ja peaks terasharja/roostemuunduri koostöös veel päris kaua vastu pidama.
Sama ei saa aga öelda tagumise poolraami kohta, mis on täiesti mäda. Hilisema sossremondi käigus on veel nii vigane põhi kui ka poolraam kaetud ühe suure plekitükiga ja rooste on siis omaette seal kobrutanud. Salongi poolt on samuti roostet plekiga kaetud, nii et tulemuseks on vähemalt neljakihiline \"võileib\". Mingil põhjusel on siiski veel veidi vastu pidanud tagumised lehtvedru kinnitused. Poolraamide vahetamine läheb siiski keeruliseks.
Poolraamidest veel: nimelt ei ole nende põhjapleki vastas olev profiil sirge, vaid muutuv, samas põhjaplekk neid muutusi ei järgi. Tulemuseks kohad, kust vesi, muda ja sool väga lihtsalt karpidesse sisse pääseb.
Veidi õnnestus selgitada ka auto eelmise elu üksikasju, nimelt tuli kahe roostes pleki vahelt välja Soome 10-pennine, aastast 1994. Et masin on Eestis ise arvel 1996.aastast, võib arvata, millisest riigist ta Eestisse jõudis. Teada on veel niipalju, et kerenumbri kohaselt on Ford toodetud märtsis 1979 Saksamaal Kölni tehases.
Hoolimata eelmise kapremondi küsitavast kvaliteedist oli parempoolse põhja rooste hulk siiski üllatav. Viimased vihmasajud paistavad aga sellele küsimusele vastuse andvat: kusagilt uksposti juurest tuleb kerele sisse veidi vihmavett ning see jäi varem põhja seisma, aidates oluliselt metalli roostetamisele kaasa. Mis ja kuidas seal vett sisse laseb, selgub aga pärast esimeste tiibade eemaldamist.
Veel üks tähelepanek: aeg-ajalt tasuks kontrollida tagumiste tulede tihendite korrasolekut. Ma pean silmas neid tihendeid mis on tule ja kere vahel. Aja jooksul need surevad ning hakkavad vett sisse laskma. Tõenäoliselt on see üks põhjus, miks mu tagavara ratta koopa põhi pea olematu on.
Uued uudised aga järgmisel nädalal.
Aspelund
Georg Adolf Põõsas
Esmalt head uudised. Nimelt selgus, et autolt maha võetud mootori siduriketas on oma viimaseid hingetõmbeid tegemas (vedrud lahti), see aga tähendab päris kopsakat rahakoti kergendamist. Juhuslikult leidis mu paps aga garaazis vedelamas vana Ziguli ketta ja üllatus-üllatus, see sobis täpselt käigukasti siduri võlli otsa. Sidurite läbimõõte võrreldes selgus, et neil on 9 mm läbimõõdu vahet (Zigulil on suurem), kuid see ei peaks kokkuvõttes probleeme valmistama. Täpsemalt selgub see aga hiljem, kui ma mootori remondi/vahetamise kallale asun.
Garaazis koristamine andis ka kaks Volga Gaz-21 mootoripatja, mis tunduvad nii oma suuruselt kui välimuselt Fordile täiesti sobivat. Seega veel üks koht taskuraha kokkuhoiuks.
Enne tõsisema töö juurde asumist muretsesin ka ühe relaka otsa käiva traatharja (Metabo, 78.-), purki roostemuunduriga krunti (62.-); kahte sorti roostemuundurit (39.-) ning komplekti pintsleid (26.-).
Esimesena leidsid töökoha roostemuundurid, prooviks töötlesin tagumise stange erinevadi otsi erinevate muunduritega ning tuleb öelda, et miski Läti toode saab oma tööga kõvasti paremini hakkama, kui Tartu Flora oma.
Tõsisema tööna lõikasin ma välja parempoolse esiistme all oleva tugevduskarbi, mis oli oma elutöö rooste tõttu juba ammu lõpetanud. Selle all naeratas vastu kena auk. Lisaks selgus veel, et käigukasti tunneli alla läheb samas kohas miski tugevdus ning tehasepoolse roostetõrje puudumise tõttu oli selle ots kenakesti roostene. Roostemuundur tegi oma tööd siiski korralikult. Hiljem tuleb see koht korralikku mastiksit siiski täis ajada.
Seejärel sai roostetanud põhjaplekist vabastatud parempoolne poolraam, selle esimene osa on vastu pidanud päris hästi ja peaks terasharja/roostemuunduri koostöös veel päris kaua vastu pidama.
Sama ei saa aga öelda tagumise poolraami kohta, mis on täiesti mäda. Hilisema sossremondi käigus on veel nii vigane põhi kui ka poolraam kaetud ühe suure plekitükiga ja rooste on siis omaette seal kobrutanud. Salongi poolt on samuti roostet plekiga kaetud, nii et tulemuseks on vähemalt neljakihiline \"võileib\". Mingil põhjusel on siiski veel veidi vastu pidanud tagumised lehtvedru kinnitused. Poolraamide vahetamine läheb siiski keeruliseks.
Poolraamidest veel: nimelt ei ole nende põhjapleki vastas olev profiil sirge, vaid muutuv, samas põhjaplekk neid muutusi ei järgi. Tulemuseks kohad, kust vesi, muda ja sool väga lihtsalt karpidesse sisse pääseb.
Veidi õnnestus selgitada ka auto eelmise elu üksikasju, nimelt tuli kahe roostes pleki vahelt välja Soome 10-pennine, aastast 1994. Et masin on Eestis ise arvel 1996.aastast, võib arvata, millisest riigist ta Eestisse jõudis. Teada on veel niipalju, et kerenumbri kohaselt on Ford toodetud märtsis 1979 Saksamaal Kölni tehases.
Hoolimata eelmise kapremondi küsitavast kvaliteedist oli parempoolse põhja rooste hulk siiski üllatav. Viimased vihmasajud paistavad aga sellele küsimusele vastuse andvat: kusagilt uksposti juurest tuleb kerele sisse veidi vihmavett ning see jäi varem põhja seisma, aidates oluliselt metalli roostetamisele kaasa. Mis ja kuidas seal vett sisse laseb, selgub aga pärast esimeste tiibade eemaldamist.
Veel üks tähelepanek: aeg-ajalt tasuks kontrollida tagumiste tulede tihendite korrasolekut. Ma pean silmas neid tihendeid mis on tule ja kere vahel. Aja jooksul need surevad ning hakkavad vett sisse laskma. Tõenäoliselt on see üks põhjus, miks mu tagavara ratta koopa põhi pea olematu on.
Uued uudised aga järgmisel nädalal.
Aspelund
Georg Adolf Põõsas