[argo7up]

Jaa, esiklaasi ajasin ma taga tegelikult aastaid, või noh, hoidsin sõrme pulsil. Periooditi uurisin siis pigem. Kui taas kord leidsin mingi kontakti, siis küsisin. Ja Soome maksuametis oli üks tore tehnikuhingega huoltomies, kelle isal oli kunagi olnud Marella. Tema käest kuulsin, et kusagil seal Turku pool, Salo kandis, on üks koht, kust tema tuttav olevat käinud ja olevat midagi millegile saanud. 
Kui pubis sellist juttu kuuleks, siis ei viitsiks vist edasi uuridagi
Aga seda vihjet pidin edasi uurima, google aitas ja niisiis leidsingi Kuttilan Autolasit ning helistasin. 
Meie vestlus oli midagi sellist: "Juuu, too on mujal maailmas see 1300 vist jah?  Vastasin jaa, justjust. Selle peale tuli veniv vastus, et kui tahaksin 1200-le, ehk siis minu auto eelkäijale, siis see oleks tal riiulis olemas... Selle peale tõmbasin mõttes ka temale juba vee peale, another dead end, nagu kümned varasemad. Aga siis hakkas ta edasi rääkima, et 1300, vaata sellega on selline lugu, et sellega läheks ikka paar päeva aega, ta peab selle vormi panema. Ja äkki tahan toonriba ka üles saada, rinist või rohelist?"
No kui oled aastaid otsinud, siis see paar päeva kõlas juba väga uskumatult naljakalt   
Tol hetkel sõitsin oma Soome Marellaga ringi ning ka selle tripi võtsin oma vanuriga ette, ülituus tripp mööda vana Turu teed, kiina-kääna-üles ja alla, soovitan kõigile retrotrippijatele.
Kohapeal avanes fantastiline vana, kuid korralik, laut või küün, kus ta on siis 70' algusest alates autodele tuuleklaase vorpinud. Üks sein oli täis riiuleid, kus olid juba valmis klaasid, imekujulised ameeriklaste klaasid ja palju nö tavalise kujuga klaase. Tegi mulle väikese tutvustuse oma töökojas, igasugu ahjud ja vormid jne jne, seda peab ise nägema, fantastiline!
Tegemist korralikult hallipäese ja vöökohalt klassikalise soomlasega ning kohe näha, et see oli tal juba pigem hobi, mitte töö.

Aga oma rohelise toonribaga klaasid sain kätte, üks läks Soome Marellale ja teine jäi ootama Eesti projekti valmimist.
Hiljem käisin veel kahel korral seal, kui ühe hea sõbra 73' 929 kupeele oli vaja vana klaasi järgi uus teha. Kõigepealt viisin sinna ilusa kirstu sees, katuseraamidel.

Ja kui järgi käisin ning eestisse jõudsin, juhtus midagi koledat, kuid sõbra klaas jäi õnneks terveks, nagu ka mina, suuremas osas  Vahtralehega (noor ja rumal) naisterahvas arvas, et tal on peatee ja nii see, võib öelda, et õnnelik õnnetus juhtus. 


Kui kõik kirja panna, siis hakkan ise ka aru saama, et on ikka kõvasti võimaluste piires pusimist olnud, et Eesti Mazda tagasi elule tuua. Õipoolest sai ka see soomlane ostetud tegelikult doonoriks, et sealt originaal tiivapeegel ja antenn saada. Aga kuna üldine seisukord oli oodatust parem, siis kõpitsesin seda veidi ja sõitsin temaga suisa igapäevaselt miski poolteist aastat, sest vana japs pakkus hingele ikka palju enamat, kui 2002 v70, mis mul tol hetkel veel teiseks autoks oli.

Panen veel ühe HappyTimes pildi soomlasest 


Aga nüüd eestlase juurde tagasi. Euroopa kaubandusest on saada tegelikult suhteliselt vähe, jagaja kaas, kontaktid ja paar andurit ning sellega suht piidrubki... Piduriklotse ja esisilla šarniire ei õnnestunud mitte ühtegi leida, lasin tuttaval autopoel otsida. Meenub, et Pidurimeistrist sain soomlasele uued esiklotsid, aga need olid viimased. Nüüd on need eestlase küljes, sest need olid väga vähe kulunud. Austraaliast veel saab üht-teist, aga ma ei kannata oodata nii kaua. Pluss veel see, et Toyota sõidab mul praegu taastatud esisillaga ringi väga edukalt, ka praegused külmad ei ole midagi muutnud. Ma ei näe nende osade taastamises mingit probleemi. 
Harulduse kohapealt on Teet, sul päris õigus, ka müümise osas ilmselt


Aga laupäeval lähen võtan pilli arvele 

Argo