[valdo]

Njah, oleks olnud info, et Valdo bronn ei kehti ma oleks juba 2 aastat tagasi kohe tulnud, sai ju tookord ka vastuseta jäänud Ps saadetud ja natuke ülekohtune on kirjutada, et keegi ei viitsinud lihtsalt järgi tulla varem, pigem tuleb ikka siinkohal ennast süüdistada, et reaalselt järgitulevate huviliste kontakteerumisi ignoreeriti ja mingit täpsemat infot peale Valdo bronni siia ei kirjutatud..aga hea, et vähemalt rauast pääsesid. Loll lugu ongi see, et bronnides eelistatakse alati muuseumit aga samas nii mitmestki kohast on kuulda, et peale bronni kontakt kaob ja asjad jäävad seisma. Arusaadav, et kiire elutempo ja muuseum majandada aga vahel võtab see natuke nukraks ka

Paraku on jah, viimased kolm aastat läinud kogu energia ja enamgi veel jalgrattamuuseumi loomisele, haldamisele ja täiustamisele ning olude sunnil (ööpäevas on vaid 25 tundi) on muud asjad jäänud kahetsusväärselt tahaplaanile. Tööd on olnud enam kui piisavalt - alates muuseumimaja kapitaalsest ümberehitamisest ja rekonstruerimisest, ruumide sisustamisest muuseumi tarbeks, eksponaatide korrastamisest, muuseumiruumide sisustamiks vajaliku mööbli hankimisest/restaureerimisest, kahes keeles tekstiteabe koostamisest koos sellele eelneva uurimistööga, jalgratta-ajaloo konverentside ja muude ürituste korraldamisest jms.

Ning lõpetades muuseumi igapäevase rutiinse lahtihoidmisega (suvel kolm päeva nädalas), muuseumi turundusega välisrahastusega projektide bürokraatia korraldamisega (taotlused, aruanded), aidahoone kapitaalse ümberehitamisega hoidla- ja töökojaruumideks, muuseumimaja küttesüsteemi ehitamisega jms. Ja loomulikult lisaks veel raha teenimine, sest nii hoone/muuseumi haldamine (küte, elekter) ning välisprojektide rahaline omaosalus vajab selliseid summasid, mida pole lootustki piletutulust kokku koguda. Eks veidi suur suutäis sai võetud ja nelja aastase tegevuse tulemusena võiks olla rohkem asju valmis, aga siiski on kõikide takistuste kiuste meil seitsmes saalis 110 ratast väljas, väljapanek regulaarselt lahti ja väljapanek võiks hädapäraselt ka  pretendeerida jalgratta ajaloo terviklkuks käsitlemiseks Eesti vaates.

Olen aga jätkuvalt seisukohal, et kui vanajalgrattaid koguda, võiks sellel olla siiski süstemaatiline ja regulaarne avalik väljund üldsusele, mis oleks midagi rohkemat, kui paar ühekordset näitust.