20-06-2017, 23:36 PM
Vanad rehvid kipuvad jah kangesti kõvadeks minema ning rehvimeestel nendega ebamugav tegeleda. Eriti nõuka rehvid. Minu 87a. zubrikul tänaseni originaal rehvid all, mis hullult vatti ja km. näinud, kuid väliselt vinged alles. Aga tahtsin oma kurb koomilise kogemuse volga rehvide eraldamise velgedest ülesse täheldada. Vaja oli hulk 21 velgi vabastada pritsimisse viimiseks rehvidest, ladusin zubriku kuhjaga rattaid täis ja viisin Kärus asuva rehvimeistri juurde. Pakkusin varjandi, et jätan haagise koos ratastega meistri valdusse ja ise kiman Türi -Paide soppama. Väga sobis. Paari tunni pärast saabudes meistrimehe juurde oli pilt kurb. Kolm velge, mis vabanenud rehvidest, olid muutetud hammasratasteks, neljas ratas mis vedeles pingis oli vähe vereplekke täis. Tööruumis oli verd valatud, kuid võitlejat ei kuskil. Haagisel olevad rattad olid ka lume alla mattumas ega teadnud oma tulevikust veel midagi. Tekkis kõhedus hinges. Mõne aja möödudes saabus ka sidemetes ja plaastedatud võitleja, kes mul näo täis sõimas ja kogu selle koormaga kuradile saatis, pehmelt öeldes. Ma küll mainisin, et mul nagu oli soov veljed tervelt kätte saada, mitte hammasratasteks muundada. Vana väitis, et pink ei hoia ratast kinni ja kasutas montaziks ilget zil tüüpi auto heeblit, mis on suurepärane. Seejärel jäi ka heeblist väheks, haaras vana relaka, et teha rehvile lõpparve . Sealtmaalt kujutab iga mees edasist käiku ise ette. Kui mälu ei peta siis allesjäänud rehvid eemaldati Raplas Võsa tn. ilma ohvritetta. Vast viie aasta tagune värk. Vabandan teema välise jutu pärast, kuid õppetund eluks ikka.