28-04-2004, 16:50 PM
Leiutajale: Auto peab olema üle 25 aasta vana ja 1973. aasta auto peab olema ka veel tõesti 99 protsenti originaal. Selline originaalsusaste on väga keeruliselt saavutatav. Tihti tekivad erinevused tehase originaalist pisikeste roostetäppide või kõverdunud armatuurlaua osas, aknaliist kipub aja jooksul taanduma tehase originaalist ja kummid kuluma. Igaljuhul võib hindajatega ühendust võtta, vähemalt esialgse hinnangu saamiseks.
Trevile: Värv on üks pinnakatetest, mis kaitseb metalli korrodeerumise eest, sama eesmärki kannavad ka sellised pinnakattematerjalid, nagu kroom, nikkel, tsink jne. Kui pinnakattematerjal on paigaldatud tehases siis loetakse seda originaaliks. Teist korda paigaldatud värv ei ole enam originaalvärv, kuigi tal võib olla originaalist lähtuv värvitoon. Kui teatud kere numbriga liikur väljus tehasest rohelisena, siis punase värviga värvimine ei ole restaureerimine lähtudes tehase originaalist. See ei tähenda, et seda hea põhjusega teha ei tohiks, näiteks võib keegi restaureerida vana miilitsaauto, siis tasub see restaureerida ikka muudetud kasutusotstarbe järgi kollaseks sinise triibuga, kuigi sellisena ta tehasest ei väljunud vaid maaliti hiljem üle. Tuletõrjeautode kabiinidki on tihti tehasest väljunud rohelistena.
Üldjuhul ei ole heaks tavaks restaureerida \"Mona Lisat neegriks\".
Mõni aasta peale üle värvimist on üsna hästi näha, kas eelmine värv jäi alla või mitte. Samuti on oluline eeltööde kvaliteet, mis peaks ka lähtuma restaureerimise puhul tehase originaalist, ehk siis tehases paigaldati minimaalselt pahtlit, kui üldse. Paraku on see spetsialistide silmale hästi näha ja vastava aparaadiga on pinnakatte paksus ka mõõdetav. Oluline on ka värvi matisus.
Kasutada tuleb ikka kaasaegseid värve, ei ole võimalik laotada pinnale valmistamisaegseid värve või kroomi. Restaureerimine toimub ju reaalajas, mitte ajamasinas. Sellepärast ongi hinnatud säilinud asjad, tihti ei tohikski paljusid asju restaureerida, nagu eelpool nimetatud VAZ 2101, vaid säilitada.
Parimad endiste nõukogude värvide analoogid on nö veoautovärvid, millede toonivalikud ja matisused on lähedaseimad nõukogude originaalidele. Siiski pööratakse liialt palju tähelepanu pinnakatte materjalidele ja unustatakse pind ja materjal, millele see kantakse, sootuks ära. Rohkem tähelepanu eeltööle ja tööde järjekorrale, st millised poldid ja needid olid värvitud ja millised paigaldati peale värvimist!?
Traditsioonidega tehaste liikurite kohta on vanadel värvifirmadel täpsed kataloogid, kust saab vaadata, mis toonis ja mis värviga on teie auto värvitud. Selleks on vaja teada kerenumbrit kasvõi aastast 1925. Nõukogude autode puhul tuleb värvi osas teostada visuaalne vaatlus, värv on ainus mille kataloogi tähised ei ole tänapäeval kasutatavad. Ülejäänud detailidest oli eespool juba juttu.
Trevile: Värv on üks pinnakatetest, mis kaitseb metalli korrodeerumise eest, sama eesmärki kannavad ka sellised pinnakattematerjalid, nagu kroom, nikkel, tsink jne. Kui pinnakattematerjal on paigaldatud tehases siis loetakse seda originaaliks. Teist korda paigaldatud värv ei ole enam originaalvärv, kuigi tal võib olla originaalist lähtuv värvitoon. Kui teatud kere numbriga liikur väljus tehasest rohelisena, siis punase värviga värvimine ei ole restaureerimine lähtudes tehase originaalist. See ei tähenda, et seda hea põhjusega teha ei tohiks, näiteks võib keegi restaureerida vana miilitsaauto, siis tasub see restaureerida ikka muudetud kasutusotstarbe järgi kollaseks sinise triibuga, kuigi sellisena ta tehasest ei väljunud vaid maaliti hiljem üle. Tuletõrjeautode kabiinidki on tihti tehasest väljunud rohelistena.
Üldjuhul ei ole heaks tavaks restaureerida \"Mona Lisat neegriks\".
Mõni aasta peale üle värvimist on üsna hästi näha, kas eelmine värv jäi alla või mitte. Samuti on oluline eeltööde kvaliteet, mis peaks ka lähtuma restaureerimise puhul tehase originaalist, ehk siis tehases paigaldati minimaalselt pahtlit, kui üldse. Paraku on see spetsialistide silmale hästi näha ja vastava aparaadiga on pinnakatte paksus ka mõõdetav. Oluline on ka värvi matisus.
Kasutada tuleb ikka kaasaegseid värve, ei ole võimalik laotada pinnale valmistamisaegseid värve või kroomi. Restaureerimine toimub ju reaalajas, mitte ajamasinas. Sellepärast ongi hinnatud säilinud asjad, tihti ei tohikski paljusid asju restaureerida, nagu eelpool nimetatud VAZ 2101, vaid säilitada.
Parimad endiste nõukogude värvide analoogid on nö veoautovärvid, millede toonivalikud ja matisused on lähedaseimad nõukogude originaalidele. Siiski pööratakse liialt palju tähelepanu pinnakatte materjalidele ja unustatakse pind ja materjal, millele see kantakse, sootuks ära. Rohkem tähelepanu eeltööle ja tööde järjekorrale, st millised poldid ja needid olid värvitud ja millised paigaldati peale värvimist!?
Traditsioonidega tehaste liikurite kohta on vanadel värvifirmadel täpsed kataloogid, kust saab vaadata, mis toonis ja mis värviga on teie auto värvitud. Selleks on vaja teada kerenumbrit kasvõi aastast 1925. Nõukogude autode puhul tuleb värvi osas teostada visuaalne vaatlus, värv on ainus mille kataloogi tähised ei ole tänapäeval kasutatavad. Ülejäänud detailidest oli eespool juba juttu.
Tõnu Piibur
5116265