[alfredo]

Mäletan aegu, kui üks täiesti tundmatu nimega läti firma hakkas kohalikus poes värsket kalja müüma. Tegid seal remondi ja puha, läikivad kraanid ja kena umbkeelne näitsik letitaga. Täismäng ühesõnaga. Äriplaan oli ka kindlasti vägev tehtud ja kümnest instantsist läbi käinud, pookstavid peal. Millal esimene miljon tuleb ja millal teine, või selles vaimus.

Astusin siis ükskord huvi pärast sinna ja tegin oma pisikese tellimuse. Uue, kasvava bisnise piiramatutest võimalustest pimestatud, hakkas tädi kaljakest kraanist pudelisse tilgutama. Vahutab hästi, järelikult on öko. Mõistame, läheb aega. Aega on, siis ootame. No ja susistab seal ja ootab vahepeal ja umbes viie minutiga tuleb esimene pudel täis.
Taha oli kogunenud juba paras järjekord kohalikke entusiaste. Tädi ulatab mul siis lõpuks selle õnnetu pudelikese. Võtsin ikkagi julguse kokku ja kurk veidi kuiv, kähisen, et soovisin tegelikult ju kahte liitrit teie suurepärast jooki, mis ilmselt algselt tõlkes kaduma läks. Õhus oli muidugi tunda testosterooni taseme tõusu, selg tõmbus higiseks, kuigi oli konditsioneeritud ruum. Kannatasin põletavad pilgud kuidagi ära ja pärast väikest mõtisklust, kas ma ikka nii halb inime tegelikult olengi......................... sain need õnnetud plaskud lõpuks kätte. Koos pudelite täitmise, pesemise, kuivatuse ja raha arveldusega oli oma veerand tundi kindlasti möödas. Saba juba uksest väljas. Lõhnas väiksemat sorti mäsu järele. Sain sealt kuidagi minema ja tagasi ka ei vaadanud. Kali oli siiski väga hea, mõnusa mekiga.