09-09-2017, 09:02 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 09-09-2017, 09:17 AM ja muutjaks oli v6sa.)
Ei istu ma pilve peal ega jaga Püha Teadmist. Enamus minu karmimaid väljaütlemisi tulenevad sisekaemusest peale järjekordset kordasaadetud sigadust. Enamasti on kannatajaks pesumasin, mis peab hakkama saama pruunide triipudega, on ka hinnalisemaid õppetunde olnud... Aga erinevalt keskmisest eestlasest julgen ma püsti tõusta ja öelda, et mulle see või teine asi ei meeldi. Ja seda ka rahvast täis saalis, mitte ainult peldiku taga!
Ma jään endiselt seisukohale, et praeguse lokkava pohhuismi ajastul on vasakpööret väljapööratud ratastega ootav inimene samasugune ettemõtlemisvõimeta tegelinski, nagu seda on maanteel tagastangest kahe meetri kaugusel sõitev pepulemb või tühjal teel õhuvahega ettereastuv sitapea. Kõigi nende tegevuse ühine nimetaja on hoolimatus ja mõtlematus. Mida ma ei ole nõus vaikides taluma. Kui see kellelegi ei sobi, siis pole midagi teha - tuleb ära kannatada või esitada mulle argumenteeritud seisukohad nii, et ma nendega nõustuda saaks. Isand Viplala jutus ma ühtegi argumenti ei märganud, demagoogilisi hüüdlauseid aga küll.
Mul on avalik küsimus isand Viplalale: mille kuradi pärast Sa nii leili läksid? Kas tabasime hella kohta? Kui Sinul on kombeks oodata vasakpööret väljapööratud ratastega, siis on see Sinu valik. Sul on selleks õigus, ükski seadus seda ei keela. Et mina sääraseid autosid kohates muutun valvsaks ja jälgin hoolikalt sellise ootaja taga toimuvat, on minu asi. Siinkohal tervitused sellele halli Hyundaid juhtinud mammile, kes eelmisel nädalal sarnases situatsioonis sundis mind tegema põdratesti, kuna nõksas end lahja meetri minu sõiduritta. Tõenäoliselt libises jalg sidurilt ja auto hüppas paar meetrit edasi, seiskudes nõksakuga. Mul oleks olnud õigus talle kalanäoga sisse kütta, kuna vasakpööraja PEAB andma teed otseliikujale. Aga kuna elu on näidanud, et mammi lääpas välimusega mittemidagiütlevas autos on väga ettearvamatu juht, siis olin valmis reageerima. Seekord oli õnne ja ruumi. Iga kord ei pruugi olla...
Oi, kui kahju mul oli, et olin liikvel pereautoga ja mitte oma mahakandmist ootava töökaarikuga...
Ma jään endiselt seisukohale, et praeguse lokkava pohhuismi ajastul on vasakpööret väljapööratud ratastega ootav inimene samasugune ettemõtlemisvõimeta tegelinski, nagu seda on maanteel tagastangest kahe meetri kaugusel sõitev pepulemb või tühjal teel õhuvahega ettereastuv sitapea. Kõigi nende tegevuse ühine nimetaja on hoolimatus ja mõtlematus. Mida ma ei ole nõus vaikides taluma. Kui see kellelegi ei sobi, siis pole midagi teha - tuleb ära kannatada või esitada mulle argumenteeritud seisukohad nii, et ma nendega nõustuda saaks. Isand Viplala jutus ma ühtegi argumenti ei märganud, demagoogilisi hüüdlauseid aga küll.
Mul on avalik küsimus isand Viplalale: mille kuradi pärast Sa nii leili läksid? Kas tabasime hella kohta? Kui Sinul on kombeks oodata vasakpööret väljapööratud ratastega, siis on see Sinu valik. Sul on selleks õigus, ükski seadus seda ei keela. Et mina sääraseid autosid kohates muutun valvsaks ja jälgin hoolikalt sellise ootaja taga toimuvat, on minu asi. Siinkohal tervitused sellele halli Hyundaid juhtinud mammile, kes eelmisel nädalal sarnases situatsioonis sundis mind tegema põdratesti, kuna nõksas end lahja meetri minu sõiduritta. Tõenäoliselt libises jalg sidurilt ja auto hüppas paar meetrit edasi, seiskudes nõksakuga. Mul oleks olnud õigus talle kalanäoga sisse kütta, kuna vasakpööraja PEAB andma teed otseliikujale. Aga kuna elu on näidanud, et mammi lääpas välimusega mittemidagiütlevas autos on väga ettearvamatu juht, siis olin valmis reageerima. Seekord oli õnne ja ruumi. Iga kord ei pruugi olla...
Oi, kui kahju mul oli, et olin liikvel pereautoga ja mitte oma mahakandmist ootava töökaarikuga...