[Marcello]

Teine teema on Kuusakoski kahjustuste likvideerimine. Kopa nahka on läinud katuseplekk, seinte plekk, seina ja katuse karkass, sisemised kattematerjalid, millest on kõige suurem kahju insulac plaadist, mida enam ei toodeta ja mille saamiseks ma olen ilmselt sunnitud ostma korteri Tamsalus, kus köögi ja vannitoa seinas on sobivas suuruses tükk seda kunagi levinud materjali. Puruks on paar puust liistu ja nendest koopiate valmistamine on kõige keerulisem, sest ma ei oska jalgadega höövlit ja freesi kasutada ning kätega tehes tuleb liiga hea. Välja tuleb vahetada ka mõned vasaku külje klaasid, aga see on lihtne üritus, sest sirget triplexi lõigatakse kusagil ikka ja kummist tihendid on jäänud terveks. Hunnikusse tõstmisega on puruks laamendatud ka tagumise otsa tuled ja ülemised gabariidid ja kaks sisemist laetuld, Kõveraks on väänatud mütsiriiul ja sisemised lae plekid. Hetkel ei ole veel teada, kas alumise serva lömmi vajutatud plekke saab taastada nii, et originaal värv peale jääb. Neid on plaanis kahe villase teki vahel toksida, kas õnnestub, anname teada. Kopp on teinud ka paari sentimeetri suuruse augu originaal kardinasse, mis iseenesest on ka veits jama, sest kõik kardinad olid alles ja trippidega ühte värvi ja praktiliselt pleekimata. Ilmselt tuleb selle auguga leppida.

Kujutava kunsti teoste ennistamist on tänapäeval kombeks vormistada sedasi, et puuduolevate asemele lisatud uued detailid ja pinnad oleksid lähivaatlusel originaalist selgelt eristatavad, samas kui eemalt vaadates peavad nad visuaalselt tervikusse sulama nii, et ei segaks teose nautimist. Et pealiskaudse turisti jaoks oleks kõik ilus, samas süvahuvilistel ja ka tulevastel ennistajatel oleks kohe selge, mis on originaal ja mis mitte. Äkki tasuks ka kõnealuse liikurtaiese puhul säärast lähenemist kaaluda? Seda enam, et  kunsti konserveerimise filosoofia esmane - minimaalse sekkumise - printsiip on juba nagunii aluseks võetud.