16-12-2017, 00:17 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 16-12-2017, 00:19 AM ja muutjaks oli TeeTL.)
Kui midagi targemat teha küll võiks, aga ei viitsi, siis on oht filosoofiliste mõtiskluste tekkeks. Nii juhtuski.
Ilmselt meeldib ka kirjutamine rohkem kui garaažitöö.
Seekord oli hädasti vaja heietada küsimust, kas 70nendate ja 80nendate aastate Jaapani autod olid odavad sellepärast, et nad olid halvad, või sellepärast, et nad olid lihtsalt odavad
Teemale truuks jäädes sai probleemi lahatud ikka Toyota Crowni kuuenda seeria näitel.
Eelmise sajandi lõpu üheksakümnendatel aastatel teadsid kõik auto- ja muiduhuvilised, et kuigi vana jaapani auto saab osta odavalt, on see siiski halb valik, sest jaapanlane roostetab jõhkralt ja kui tehnika üles ütlema hakkab, siis laguneb igast otsast korraga. Mitte nagu Volvo või Merceedes, mis ei lagune ise ega ka turvatestis vastu seina põrutades mitte.
Aga ikkagi - kui odav ja kui halb üks tolleaegne japsiauto siis ikkagi oli? Ning kas ta oli odav ja halb juba uuestki peast?
Veidral kombel ei tea isegi internet kõike.
Ka mitte seda, kui palju näiteks üks selline kuuenda seeria Crown oma müügiaastatel 1979-1983 uuena maksis.
Küllap on asi jaapani keele mitteoskamises, aga siiani olen hinnataseme kohta leidnud ainult ühe vihje ja seda siis muidugi ingliskeelsest aegruumist.
Mis räägib sellest, kuipalju raha küsiti sellal Toyota Crown Royal Saloon'i ehk Crowni tippmodifikatsiooni eest.
Kuna peamine müügiturg oli Jaapan, siis esindusmudeli hind jeenides oli väidetavalt 2 830 000 YEN. Infollikas voolas siin.
Meile arusaadavam dollarihind võis tolleaaegse YEN/USD kursi alusel olla kusagil 10300$ ja 16100$ vahel. Esimest siis tugevama dollari puhul (1USD=275YEN) ja teist nõrgema dollarikursi järgi (1USD=175YEN)
Keskmiselt võis sisseostu sooritada kusagil 14000 dollariga (keskmine kurss 1USD=200YEN). Hinnalipiku suurusjärgu õigsust kinnitab näiteks ka 1983a Toyota Supra baashind USAs: 14600$ .
Oli see 14000$ ühe Toyota eest palju või vähe?
Et sellest paremini aru saada, peab võrdlema millegi tuttavama ja tunnustatumaga samast ajajärgust.
Samasuguse suuruse ja klassiga autodest on loogiline võrdluseks võtta Mercedese w123, mis on autoajaloos ja autotööstuses omamoodi etalon. Mugavuse ja kauakestvuse täiuslik füüsiline ühendus - nii võiks ehk mõni poeetilisem autoajakirjanik väljenduda.
Mõõdud on Crownil ja w123-l peaaegu võrdsed, välimus sarnane.
Taguots on pisut isegi kahtlaselt sarnane, arvestades, et w123 ilmus välja 1976, aga Crowni 6 seeria 1979. Mootorivalikud ja võimsus ligilähedaselt samades piirides, (jättes kõrvale w123 300TD, mis oli klass omaette, aga ka hind oli tase omaette).
Tollal Toyotat ja Mercedest väga tõenäoliselt nii võrdsena ei nähtud ja eks see kajastus ka hindades.
1976 w123 230 baashind oli 11000$ ja see kasvas aasta-aastalt, igal aastal rohkem kui 1000$. Ehk siis Crowni S110 seeria tootmise alguseks 1979 pidi baashind olema vähemalt 14000$.
MB hinnaskaala ja hinnakujunduse materjal võetud siit
Pikemal süvenemisel võib sealt välja lugeda ka, et w123 tippmudelite hinnad viskusid 30000$ latist üle.
Tundub, et siit euromasina baashinna ja jaapanlase täishinna võrdusmärgi vahelt paistabki välja see nüanss, mis Jaapani autotööstuse toodangu järjest populaarsemaks tegi ja mis nüüd tagantjärele ei ole mingi uudis.
Kui mõõdud ja tehnilised parameetrid võisidki olla enamvähem samas suurusjärgus Jaapani ja Euroopa autol, siis sama hinna eest oli Jaapani autol täislisavarustus, aga vana maailma autol plank baasvarustus. Taskukohase väljaminekuga oli saadaval vaid keskmine mugavustase, mille juurde ei kuulunud mingit automaatkäigukasti, kliimaseadet ega pehmet plüüšsisu, lihtsatest elektriakendest rääkimata.
Juhi kohalt vaadates nägi see välja umbes nii:
Aga ega Mercedes w123 müügiarvud suhteliselt kõrge hinna küüsis kogunisti ei kannatanud, kokku meisterdati neid 8 aasta jooksul 1976-1984 umbes 2,7 miljonit (wikipedia).
Kuuenda seeria Crownide kohta otsesed toodanguandmed puuduvad. Aga umbes samapika ajavahemiku jooksul (1970-1979) valmistati kolme eelmise põlvkonna Crowne kokku miljon, millest pool miljonit läks 3 aasta jooksul viienda seeria arvele:
Ilmselt ei olnud need lõpuks ainult mugavusvidinad, mis tõid hiljem pöörde kogu maailma autotööstuse proportsioonidesse, nii et Jaapan polnud suurel pildil enam sabassörkija, vaid võrdväärne tegija seniste tippude kõrval.
Lisaks mugavusele määrasid edaspidiste muudatuste käiku kindlasti ka disain ja tehniline kvaliteet.
Jaapani autodisain on kahtlemata üks veider ja omaette maailm. Meeleldi räägiks sellest pikemalt, kui oskaks. Võibolla kunagi edaspidi.
Üheltpoolt pole kahtlustki, et jaapanlaste disain sisaldas endas varjamatut kopeerimist Euroopast või Ameerikast, aga teiseltpoolt oli selles alati midagi enamat, midagi eriti iseloomulikku ja vaieldamatult jaapanipärast.
Kui mõelda kasvõi Datsuni 100Amprisele, peaks olema enamvähem selge, mida võib silmas pidada iseloomulikult jaapanipärase disaini all.
Tehnilise kvaliteedi osas selgus aastaid hiljem ikkagi, et mitte ainult Jaapani auto ei roosteta ega lagune, vaid ka Euroopa oma. Isegi Mercedes.
Mis puudutab Jaapani autode puhul millalgi laialt levinud rahvatarkust, et "remont ei tasu ennast ära", siis kohati see nii ilmselt oligi. Vähemalt euroopa ja eriti Eesti tarbimisruumis esines perioode, kus vastasid tõele väited "...jupid on kallid", "...juppe ei ole üldse saada", "B-osasid ei tehta", "...peab kaua ootama" jne.
Küllap sealt kasvabki välja see põhjus, miks 90nendatel lasti 70-80nendate vanad jaapanlased lihtsalt lõpuni ribadeks lohiseda ja pulbriks pudeneda.
Nii jäänudki.
Ilmselt meeldib ka kirjutamine rohkem kui garaažitöö.
Seekord oli hädasti vaja heietada küsimust, kas 70nendate ja 80nendate aastate Jaapani autod olid odavad sellepärast, et nad olid halvad, või sellepärast, et nad olid lihtsalt odavad
Teemale truuks jäädes sai probleemi lahatud ikka Toyota Crowni kuuenda seeria näitel.
Eelmise sajandi lõpu üheksakümnendatel aastatel teadsid kõik auto- ja muiduhuvilised, et kuigi vana jaapani auto saab osta odavalt, on see siiski halb valik, sest jaapanlane roostetab jõhkralt ja kui tehnika üles ütlema hakkab, siis laguneb igast otsast korraga. Mitte nagu Volvo või Merceedes, mis ei lagune ise ega ka turvatestis vastu seina põrutades mitte.
Aga ikkagi - kui odav ja kui halb üks tolleaegne japsiauto siis ikkagi oli? Ning kas ta oli odav ja halb juba uuestki peast?
Veidral kombel ei tea isegi internet kõike.
Ka mitte seda, kui palju näiteks üks selline kuuenda seeria Crown oma müügiaastatel 1979-1983 uuena maksis.
Küllap on asi jaapani keele mitteoskamises, aga siiani olen hinnataseme kohta leidnud ainult ühe vihje ja seda siis muidugi ingliskeelsest aegruumist.
Mis räägib sellest, kuipalju raha küsiti sellal Toyota Crown Royal Saloon'i ehk Crowni tippmodifikatsiooni eest.
Kuna peamine müügiturg oli Jaapan, siis esindusmudeli hind jeenides oli väidetavalt 2 830 000 YEN. Infollikas voolas siin.
Meile arusaadavam dollarihind võis tolleaaegse YEN/USD kursi alusel olla kusagil 10300$ ja 16100$ vahel. Esimest siis tugevama dollari puhul (1USD=275YEN) ja teist nõrgema dollarikursi järgi (1USD=175YEN)
Keskmiselt võis sisseostu sooritada kusagil 14000 dollariga (keskmine kurss 1USD=200YEN). Hinnalipiku suurusjärgu õigsust kinnitab näiteks ka 1983a Toyota Supra baashind USAs: 14600$ .
Oli see 14000$ ühe Toyota eest palju või vähe?
Et sellest paremini aru saada, peab võrdlema millegi tuttavama ja tunnustatumaga samast ajajärgust.
Samasuguse suuruse ja klassiga autodest on loogiline võrdluseks võtta Mercedese w123, mis on autoajaloos ja autotööstuses omamoodi etalon. Mugavuse ja kauakestvuse täiuslik füüsiline ühendus - nii võiks ehk mõni poeetilisem autoajakirjanik väljenduda.
Mõõdud on Crownil ja w123-l peaaegu võrdsed, välimus sarnane.
Taguots on pisut isegi kahtlaselt sarnane, arvestades, et w123 ilmus välja 1976, aga Crowni 6 seeria 1979. Mootorivalikud ja võimsus ligilähedaselt samades piirides, (jättes kõrvale w123 300TD, mis oli klass omaette, aga ka hind oli tase omaette).
Tollal Toyotat ja Mercedest väga tõenäoliselt nii võrdsena ei nähtud ja eks see kajastus ka hindades.
1976 w123 230 baashind oli 11000$ ja see kasvas aasta-aastalt, igal aastal rohkem kui 1000$. Ehk siis Crowni S110 seeria tootmise alguseks 1979 pidi baashind olema vähemalt 14000$.
MB hinnaskaala ja hinnakujunduse materjal võetud siit
Pikemal süvenemisel võib sealt välja lugeda ka, et w123 tippmudelite hinnad viskusid 30000$ latist üle.
Tundub, et siit euromasina baashinna ja jaapanlase täishinna võrdusmärgi vahelt paistabki välja see nüanss, mis Jaapani autotööstuse toodangu järjest populaarsemaks tegi ja mis nüüd tagantjärele ei ole mingi uudis.
Kui mõõdud ja tehnilised parameetrid võisidki olla enamvähem samas suurusjärgus Jaapani ja Euroopa autol, siis sama hinna eest oli Jaapani autol täislisavarustus, aga vana maailma autol plank baasvarustus. Taskukohase väljaminekuga oli saadaval vaid keskmine mugavustase, mille juurde ei kuulunud mingit automaatkäigukasti, kliimaseadet ega pehmet plüüšsisu, lihtsatest elektriakendest rääkimata.
Juhi kohalt vaadates nägi see välja umbes nii:
Aga ega Mercedes w123 müügiarvud suhteliselt kõrge hinna küüsis kogunisti ei kannatanud, kokku meisterdati neid 8 aasta jooksul 1976-1984 umbes 2,7 miljonit (wikipedia).
Kuuenda seeria Crownide kohta otsesed toodanguandmed puuduvad. Aga umbes samapika ajavahemiku jooksul (1970-1979) valmistati kolme eelmise põlvkonna Crowne kokku miljon, millest pool miljonit läks 3 aasta jooksul viienda seeria arvele:
Ilmselt ei olnud need lõpuks ainult mugavusvidinad, mis tõid hiljem pöörde kogu maailma autotööstuse proportsioonidesse, nii et Jaapan polnud suurel pildil enam sabassörkija, vaid võrdväärne tegija seniste tippude kõrval.
Lisaks mugavusele määrasid edaspidiste muudatuste käiku kindlasti ka disain ja tehniline kvaliteet.
Jaapani autodisain on kahtlemata üks veider ja omaette maailm. Meeleldi räägiks sellest pikemalt, kui oskaks. Võibolla kunagi edaspidi.
Üheltpoolt pole kahtlustki, et jaapanlaste disain sisaldas endas varjamatut kopeerimist Euroopast või Ameerikast, aga teiseltpoolt oli selles alati midagi enamat, midagi eriti iseloomulikku ja vaieldamatult jaapanipärast.
Kui mõelda kasvõi Datsuni 100Amprisele, peaks olema enamvähem selge, mida võib silmas pidada iseloomulikult jaapanipärase disaini all.
Tehnilise kvaliteedi osas selgus aastaid hiljem ikkagi, et mitte ainult Jaapani auto ei roosteta ega lagune, vaid ka Euroopa oma. Isegi Mercedes.
Mis puudutab Jaapani autode puhul millalgi laialt levinud rahvatarkust, et "remont ei tasu ennast ära", siis kohati see nii ilmselt oligi. Vähemalt euroopa ja eriti Eesti tarbimisruumis esines perioode, kus vastasid tõele väited "...jupid on kallid", "...juppe ei ole üldse saada", "B-osasid ei tehta", "...peab kaua ootama" jne.
Küllap sealt kasvabki välja see põhjus, miks 90nendatel lasti 70-80nendate vanad jaapanlased lihtsalt lõpuni ribadeks lohiseda ja pulbriks pudeneda.
Nii jäänudki.