20-01-2018, 19:16 PM
Millegipärast praegu hirmsasti kardetakse aeglaseid juhte. No kui oledki pisut aeglasem siis osad inimesed arvavad,et nendel jääb elu elamata.
Ma ise olen sellega nõus,et kui päris meelega keegi liiklust ei takista siis pole mõtet ennast ega teisi vihastada sellega,et hakata häält tõstma,kisama,signaalitama ja tuledega vilgutama. Rohkem kannatlikkust sõbrad. Ega meil siin riigis mingi närvihaigete osakond pole.
Toon elust enesest näite.
90-ndate lõpus olin omadega läbi,viimane sõitev asi oli GAZ-53 kallaja..... ja kaugele sellega minna ei jõudnud...... Seadsin sammud bussijaama,et minna külla ühele tütarlapsele. Hüppasin bussi ja ütlesin ka bussijuhile,et 15 aastat pole sõitnud bussiga. Selle bussi pealt hüppasin järgmisele ja peale pikemat jalutuskäiku linnaliini peale ja sain järgmise üllatuse osaliseks. Bussikonduktor müüs pileteid. Tollele toredale vanaprouale sain ka ära öelda,et näe,20 aastat pole linnaliinibussiga sõitnud.... Ossa. Sai külas käidud ja järgmisena esimest korda elus rongiga Viljandisse. Vahepeal kõmpisin ka jala.... ja päeva lõpuks olin külas käinud,kõik asjad ära ajanud ja ka koju tagasi jõudnud. Ei olnud kiiret kuhugile.
Nüüd siis kõik vinguvad,et kellegi pärast pidid nad jupikese maad aeglasemalt sõitma... Uskuge mind,see kõik on nohu,köki-möki,pohhui! Elus on tähtsamaidki asju mille peale vihastada või muret tunda. Võtke õrnemalt sõbrad! Ei jää Teil midagi tegemata
Ma ise olen sellega nõus,et kui päris meelega keegi liiklust ei takista siis pole mõtet ennast ega teisi vihastada sellega,et hakata häält tõstma,kisama,signaalitama ja tuledega vilgutama. Rohkem kannatlikkust sõbrad. Ega meil siin riigis mingi närvihaigete osakond pole.
Toon elust enesest näite.
90-ndate lõpus olin omadega läbi,viimane sõitev asi oli GAZ-53 kallaja..... ja kaugele sellega minna ei jõudnud...... Seadsin sammud bussijaama,et minna külla ühele tütarlapsele. Hüppasin bussi ja ütlesin ka bussijuhile,et 15 aastat pole sõitnud bussiga. Selle bussi pealt hüppasin järgmisele ja peale pikemat jalutuskäiku linnaliini peale ja sain järgmise üllatuse osaliseks. Bussikonduktor müüs pileteid. Tollele toredale vanaprouale sain ka ära öelda,et näe,20 aastat pole linnaliinibussiga sõitnud.... Ossa. Sai külas käidud ja järgmisena esimest korda elus rongiga Viljandisse. Vahepeal kõmpisin ka jala.... ja päeva lõpuks olin külas käinud,kõik asjad ära ajanud ja ka koju tagasi jõudnud. Ei olnud kiiret kuhugile.
Nüüd siis kõik vinguvad,et kellegi pärast pidid nad jupikese maad aeglasemalt sõitma... Uskuge mind,see kõik on nohu,köki-möki,pohhui! Elus on tähtsamaidki asju mille peale vihastada või muret tunda. Võtke õrnemalt sõbrad! Ei jää Teil midagi tegemata