[Formika]

Jätkame siis sealt, kus eile pooleli jäi. Kui kaasfoorumlane Walter arvab, et tegin senjoriitale liiga, siis seda 60 a. prouat senjoriitaks tituleerides oleks vist veel hinda alla saanud. Tegelikkuses oli asi nii, et minu palvele saata autost pildid saatiski senjoora mulle eespool demonstreeritud pildid. Pildid tulid postiga ja nagu vanal heal ajal paberil. Pilte vaadates tuli mul tunne, et olen saanud loterii peavõidu. Kõhklematta saatsin prouale raha ja leppisin ühe Leedu treilerifirmaga kokku, kes Itaaliast autosid vedas auto transpordis. Auto lubati tuua Mariampolisse, kuhu ma ise väikese treileriga vastu läksin. Itaalias ise ei käinud. Kohale jõudes vaatas mulle vastu tõeline ront. Juht ütles, et auto seisis lahtiselt varikatuse all ja mitu tundi päevas päikse käes. Ka polnud senjoora jutu järgi sellega vähemalt 12 a. sõidetud. Mis ma siis sain. Sain väga kobeda kere, ülekuumendatud mootori, päikese poolt täiesti peesse keeratud sisu. Istme katted olid hävinenud, roolist jäi järgi traat, klaasi tihendid pragunenud, kummid õhtal. Aegade jooksul oli igasugust sodi auto külgedele tassitud ja koos sellega ka külgmised ilu liistud tuksi keeratud. Ka oli kaitserauale mõlemalt poolt kõks antud, nii et seal tuli ka osasid välja vahetada. Senjoora oli mulle saatnud 18 aasta taguseid fotosid. Tänu nende vanade piltide vaatamisele tuli mul meelde, et Zimmil all vale käigukast. Kui kellelgi on ZIM-i või Pobeda käigukasti pakkuda, olen huvitatud. Samuti roolil olevat käigukangi ja hoovastikku. Auto jõudis minuni 2014 hilissügisel ja tegelema hakkasin temaga 2015 kevadel. Kõigepealt kiskusin ta pulkadeks laiali. Kogu sodi kraapisin maha. Kerel roostet ei tuvastanud. Viisin Võru Hallidesse liivapritsi. Pärast seda krunditi põhi ja ala äär ära. Rooste auke esines ainult kahe ukse ala ääres. Keevitustööd said paari päevaga tehtud. Peale uste alaääre tuli ka kinni panna valede suunatulede paigaldamisest tehtud augud esi poritiibades. Sel, 2015 a. suvel sai remonditud sillad ja viidud mootor Tartusse Olevile remonti. Talveks kruttisin sillad alla ja pill garaaži talve korterisse. Hakkasin otsima maalri tööde tegijat. See oli lootusetu ettevõtmine. Ühelt poolt minu kõrged nõudmised ja teisalt töö keerukus viisid küsitava hinna astronoomilistesse kõrgustesse, mida ma polnud valmis tollal aktsepteerima. 2016 a alguses sain ka GAZ 23 omanikuks ja kogu aur läks selle peale. Siis pakuti mulle värvimis võimalust Ukrainas. Hind ka palju soodsam. Niisiis 2016 a novembri alguseks olin teinud endale Valgevene transiit viisa, panin Zimmi käru peale ja keerasin otsa lõuna poole. Sihtpunkt Belõi Cerkov, Kiievist c. 100 km lõunas. Kuni Valgevene piirini läks kõik ladusalt ja siis läks lahti. Ühesõnaga üks poolearuline tahtis läbi nende paradiisi autot vedada. Lõpuks öeldi, et see on võimalik ainult, kui tellin konvoi. See võtvat aega 3 päeva.  Õnneks olid mingit lätlased samaks päevaks konvoi tellinud mingi kauba vedamiseks, kuid ainult Vitebski tolli lattu. Aga need vennad lubasid ka minu läbi riigi eskortida, kuna neil midagi muud mõistlikku teha polnud. Pärast paberite täitmist, 300€ loovutamist ja muid protseduure, mis sisaldasid kolme kordset läbi otsimist, üks neist röntgenis, asusime teele. Miilitsa onu oma autoga ees, siis mina ja siis Läti reka, kus istus teine miilitsa onu. Kui jõudsime Vitebski lähedale tuli rekas olnud miilitsa onu minu juurde ja autoga onu saatis reka tollilattu. Mina sain käsu tasapisi edasi liikuda, niikaua, kui saateauto järgi jõuab. Paar tundi kuulasin miilitsa onu juttu tema sitast elust Valgevenes ja kuidas ta peab 160.- eurose kuupalgaga hinge sees hoidma. Kusagil jõudis saatemasin ka meile järele, siis istus minu kõrval olnud miilitsaonu ka sinna ja sõit läks kiiremas tempos lahti. Mõnus oli küll nii sõita, ükski miilits ei kiusanud, kuigi neid seal tee peal paksult oli. Nii jõudsime Ukraina piirini. Järgneb ....