06-07-2018, 09:18 AM
Eile oli trassipolitsei riigi rahavaru täiendamas, püüdes Metsanurgas kaheniidilise lõpuosas veoautokolonnist möödasõitjaid. Kuna tegu on üliohtliku koha ja rikkumisega, mis vääramatult viib rohkete laipadeni, siis oli kohal nii kolm patrullautot kui kaks eramasinat. Sissetulekut kogunes, ei tahtunud tagasipöördetaskusse ära mahtudagi.
Seega ei oleks säärase kahjutu pisirikkumise peale (koorma vale paigutus, alakiirus, ilmselt ka ebaõige paiknemine sõidurajal) hakatud ressursse olulisemalt ära tõmbama.
Ülalolevas on paks võõp irooniat, kui keegi nüüd tõsiselt peaks võtma.
Ma saan väga hästi aru seadusesse piiri tõmbamise vajadusest. Ning ma usun (jah, usun, kuna kontrollida ma ei oska), et see number on mingi statistiline tasakaalupunkt. Aga ma ei ole nõus väitega, et 89 km/h on ohutu ja koššer ning 91 tähendab vääramatut laibamerd ning kiiruse väike ületamine heades oludes on suur rikkumine, mis väärib kõrgeimat määra. Siinkohal tasub mõista, et 18% teoreetiliselt võimalikku kõrgemat absorbeeritavat energiat ei pruugi (aga võib!) igas olukorras rakenduda. Samas - miks te siis rakendate seda, kui võib klaasistunud pilguga otsalohisevale projektiilile otsa sõitmise asemel selle teelt eest keerata... Avarii väikese ülekattega on alati kergemate tagajärgedega, kui täislaubakas.
Mis puudutab telefoni, siis siin on asi selgelt kinni inimeses.
Ma pean tunnistama, et ka minul on olnud hetki, kus ma lahendan liiklusolukordi seljaaju tasemel, sarnaselt Motamehega. Ma ei ole selle üle uhke, et mõnikord satun jutustamisega hoogu või lasen end telefonikõnest (HF alati!) sedavõrd kaasa tõmmata, et teadlik keskendumine liiklusele kannatab. Millest ei ole viimase paarikümne aasta jooksul häda olnud - pole kellelgi olnud mind päästa ega autole häda tulnud. Ei mäleta isegi seda, millal ma viimati ABSi rakendumiseni pidurdasin seetõttu, et hindasin olukorda valesti. Teeolude või auto kontroll on iseasi.
Küll sõidan aeg-ajalt koos inimesega, kelle jaoks on juba päikesesirmi allakeeramine nii selgelt auto valitsemist häiriv asi, et ma reeglina väldin temaga kaasasõitmist. Aga alati ei saa valida... Samas inimene on sõitnud 40+ aastat avariideta. Aga nii, kui pilk läheb teelt, hakkab auto päris laia kaarega uitama
Sääraseid tegelasi saab igapäevaselt päästetud küll gaasi vähendamisega, küll teepeenrale tõmbamisega. Jah, nad häirivad, aga samas ei võta ju säärane asi minult tükki küljest. Ning praegusel sallimise ajastul peab ju kõiki mõistma ja sammu tagasi astuma
Seega ei oleks säärase kahjutu pisirikkumise peale (koorma vale paigutus, alakiirus, ilmselt ka ebaõige paiknemine sõidurajal) hakatud ressursse olulisemalt ära tõmbama.
Ülalolevas on paks võõp irooniat, kui keegi nüüd tõsiselt peaks võtma.

Ma saan väga hästi aru seadusesse piiri tõmbamise vajadusest. Ning ma usun (jah, usun, kuna kontrollida ma ei oska), et see number on mingi statistiline tasakaalupunkt. Aga ma ei ole nõus väitega, et 89 km/h on ohutu ja koššer ning 91 tähendab vääramatut laibamerd ning kiiruse väike ületamine heades oludes on suur rikkumine, mis väärib kõrgeimat määra. Siinkohal tasub mõista, et 18% teoreetiliselt võimalikku kõrgemat absorbeeritavat energiat ei pruugi (aga võib!) igas olukorras rakenduda. Samas - miks te siis rakendate seda, kui võib klaasistunud pilguga otsalohisevale projektiilile otsa sõitmise asemel selle teelt eest keerata... Avarii väikese ülekattega on alati kergemate tagajärgedega, kui täislaubakas.
Mis puudutab telefoni, siis siin on asi selgelt kinni inimeses.
Ma pean tunnistama, et ka minul on olnud hetki, kus ma lahendan liiklusolukordi seljaaju tasemel, sarnaselt Motamehega. Ma ei ole selle üle uhke, et mõnikord satun jutustamisega hoogu või lasen end telefonikõnest (HF alati!) sedavõrd kaasa tõmmata, et teadlik keskendumine liiklusele kannatab. Millest ei ole viimase paarikümne aasta jooksul häda olnud - pole kellelgi olnud mind päästa ega autole häda tulnud. Ei mäleta isegi seda, millal ma viimati ABSi rakendumiseni pidurdasin seetõttu, et hindasin olukorda valesti. Teeolude või auto kontroll on iseasi.
Küll sõidan aeg-ajalt koos inimesega, kelle jaoks on juba päikesesirmi allakeeramine nii selgelt auto valitsemist häiriv asi, et ma reeglina väldin temaga kaasasõitmist. Aga alati ei saa valida... Samas inimene on sõitnud 40+ aastat avariideta. Aga nii, kui pilk läheb teelt, hakkab auto päris laia kaarega uitama

Sääraseid tegelasi saab igapäevaselt päästetud küll gaasi vähendamisega, küll teepeenrale tõmbamisega. Jah, nad häirivad, aga samas ei võta ju säärane asi minult tükki küljest. Ning praegusel sallimise ajastul peab ju kõiki mõistma ja sammu tagasi astuma
