[viplala]

Mul tuli alles praegu meelde, kuidas ma leidsin algkooli poisikesena ühe mitte plahvatanud zuriku pommi. Nina tatine, silmad põlemas, toopisin asja endale kähku taskusse, et keegi ära ei võtaks ja padavai lähimasse eraldatud kohta oma varandust uurima. Ilus suur oli, nagu apelsin, sinise isoleeriga tehtud kera. Mul polnud aimu ka millega tegemist on aga kangesti tahtsin teada miks keegi nii palju isoleeri sinna kerinud oli. Kiskusin selle sealt maha, oma pool tundi kerisin, kuni jõudsin tikutopsini. Seal sees oli pulber ja mõned mutrid. Mu mõtted käisid umbes nii... miks küll tikutopsi sees pulber on ja miks see miljoni kilogrammi isoleeriga kinni on mätsitud? Äkki põleb...kindlasti põleb...peab põlema...proovime! Kodust vut vut vut tikud, tattipidi objekti kohale  ja krapsti tuld.

Kuradi valus oli. Suusamüts mu peas oli krõbe ja krabisev nagu kõrbenud piparkook. Tikku hoidev käsi oli väääga valus ja põletushaavadega. Ripsmed ja kulmud kasvasid kah tagasi pikapeale. Aga muidu oli tore sähvatus. Tulukesed tantsisid jõuludeni silme ees. Kuusele polnud küünlaid vajagi, kõik sätendas niigi. Ma ei mäleta mis ma kodus kokku valetasin või kuidas ma omi haavu peitsin, kuid selle apsaka jätsin enda teada. Öösiti lakkusin kätt ja puhusin läbi pisarate peale, et külm valu leevendaks aga ikka ei rääkinud kellelegi. Mitte selle pärast, et ma kartsin karistust vms,  vaid selle pärast, et mu uhkus sai kannatada, sest ma ei teadnud nii elementaarset asja...milline näeb välja zuriku pomm.