09-01-2019, 01:29 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 09-01-2019, 02:43 AM ja muutjaks oli Janka.)
A kus ma nüit pooleli siin jäingi...
Ahahh!
- "Lihtne see olema ei saa!"
Taoline mõte tõi mind unistustest tagasi maa pääle kohe, kui olin sõpradele meie järjekordset ühist eesmärki tutvustanud. On, teate, olemas selline sõpruskond mul, kes sama kergelt mõttest tuld võtab, nagu ma isegi.
Kõige keerulisemaks pähkliks osutus reisu logistiline osa. Et kuidas viia kokku kolm muutujat -
- *Transport sinna.
- *Öömaja Peterburgi kesklinnas.
- *Kogu seltskonna õigeks ajaks ühes tükis Eestimaale tagasitoimetus.
...nii päevaliselt kui kellaajaliselt ja veel lisaks see kõik miksida jõulude- ja aastavahetuse vastikusse sagimistesse. Uhh, õudne! Oma autoga sellesse suurlinna nügimisse polnud tahtmist sukelduda. Tuli orienteeruda ja sõeluda ühistranspordi graafikutes.
Aga hakkama sain. Jällegi tänu kogemusele, mida juba pikemat aega edukalt olen rakendanud.
Nimelt on viimastel aastatel saanud harjumuseks istuda mõni päev, nädal või kuu enne teele asumist oma infoallika taha (internet kingib reisuhimulistele piiramatuid võimalusi, te ei usu!), et alustada eeltööga...
- Liitsin-lahutasin-korrutasin-jagasin ja võrduseks valmiski algne kondikava.
Sel korral kulus terve päev, mille õhtusse veerenuna võisin kompanjonide postkaste täita rõõmustava sõnumiga, milles eluvajalik ülesse tähendatud ja tagatipus troonis meeliülendav lause
Lisaks veel kõik ühised rahalised kulud, sest samal päeval ostsin ju välja kõik viis rongi- ja lennuki piletit. Lisaks lukustasin broneeringu ja maksin ette osakese üheteistkümne öö majutusest.
Koduks pidi saama korter Peterburgi kesklinnas otse Talvepalee väljakule viival Millionnaja/Moika uulitsal vanas, tsaaride valitsemisajal valminud majas.
Jajah, justnimelt sealsamas Moika tänavas, kus detsembri lõpus 1916. aastal tapeti elajalikul moel kuulus šarlatan ja vändagängster Grigori Rasputin.
Loomulikult vestlesin muude toimetuste käigus ka telefoni teel Aleksandriga saamaks temalt kinnituse suurema seltskonna vastuvõtmise kohta.
Plaani kohaselt pidime siis rongiga saabuma Peterburgi Moskva Vaksalisse keskööl ja sellisel kellaajal pole üldsegi võimalik just igasse hotelli end sisse kirjutada. Meil läks võõrustajaga õnneks.
Päikseke väljus pika nuputamise päeva lõpuks murepilvede tagant ning Une-Mati vajutas silmalaugudele oma tugeva pitsati.
Kolme inimese viisad sain nädalaga ühest Tartu turismifirma kontorist, teised kaks reisiselli lubasid oma asjad vormistada läbi Tallinna. Kõik kombes, tundus, et nüüd on suurimaks hooleks leida tegevus, millega täita reisu alguseni jäänud päevi, et ootamine liialt ei painaks ja aeg kiiremini lendaks.
Laps noor, jalg kerge, vile huulil – suundusin tagasi Šotimaale oma lepingulisi kohustusi täitma ehk siis selle aasta viit viimast töönädalat sisustama...
Ahahh!
- "Lihtne see olema ei saa!"
Taoline mõte tõi mind unistustest tagasi maa pääle kohe, kui olin sõpradele meie järjekordset ühist eesmärki tutvustanud. On, teate, olemas selline sõpruskond mul, kes sama kergelt mõttest tuld võtab, nagu ma isegi.
Kõige keerulisemaks pähkliks osutus reisu logistiline osa. Et kuidas viia kokku kolm muutujat -
- *Transport sinna.
- *Öömaja Peterburgi kesklinnas.
- *Kogu seltskonna õigeks ajaks ühes tükis Eestimaale tagasitoimetus.
...nii päevaliselt kui kellaajaliselt ja veel lisaks see kõik miksida jõulude- ja aastavahetuse vastikusse sagimistesse. Uhh, õudne! Oma autoga sellesse suurlinna nügimisse polnud tahtmist sukelduda. Tuli orienteeruda ja sõeluda ühistranspordi graafikutes.
Aga hakkama sain. Jällegi tänu kogemusele, mida juba pikemat aega edukalt olen rakendanud.
Nimelt on viimastel aastatel saanud harjumuseks istuda mõni päev, nädal või kuu enne teele asumist oma infoallika taha (internet kingib reisuhimulistele piiramatuid võimalusi, te ei usu!), et alustada eeltööga...
- Liitsin-lahutasin-korrutasin-jagasin ja võrduseks valmiski algne kondikava.
Sel korral kulus terve päev, mille õhtusse veerenuna võisin kompanjonide postkaste täita rõõmustava sõnumiga, milles eluvajalik ülesse tähendatud ja tagatipus troonis meeliülendav lause
- "Head sõbrad! Sellega on kõik valmis ja meid oodatakse !".
Lisaks veel kõik ühised rahalised kulud, sest samal päeval ostsin ju välja kõik viis rongi- ja lennuki piletit. Lisaks lukustasin broneeringu ja maksin ette osakese üheteistkümne öö majutusest.
Koduks pidi saama korter Peterburgi kesklinnas otse Talvepalee väljakule viival Millionnaja/Moika uulitsal vanas, tsaaride valitsemisajal valminud majas.
Jajah, justnimelt sealsamas Moika tänavas, kus detsembri lõpus 1916. aastal tapeti elajalikul moel kuulus šarlatan ja vändagängster Grigori Rasputin.
Loomulikult vestlesin muude toimetuste käigus ka telefoni teel Aleksandriga saamaks temalt kinnituse suurema seltskonna vastuvõtmise kohta.
Plaani kohaselt pidime siis rongiga saabuma Peterburgi Moskva Vaksalisse keskööl ja sellisel kellaajal pole üldsegi võimalik just igasse hotelli end sisse kirjutada. Meil läks võõrustajaga õnneks.
Päikseke väljus pika nuputamise päeva lõpuks murepilvede tagant ning Une-Mati vajutas silmalaugudele oma tugeva pitsati.
Kolme inimese viisad sain nädalaga ühest Tartu turismifirma kontorist, teised kaks reisiselli lubasid oma asjad vormistada läbi Tallinna. Kõik kombes, tundus, et nüüd on suurimaks hooleks leida tegevus, millega täita reisu alguseni jäänud päevi, et ootamine liialt ei painaks ja aeg kiiremini lendaks.
Laps noor, jalg kerge, vile huulil – suundusin tagasi Šotimaale oma lepingulisi kohustusi täitma ehk siis selle aasta viit viimast töönädalat sisustama...