12-01-2019, 23:01 PM
Seltskond.
See seltskond on selline lahe seltskond, et eneselgi võtab kukalt kratsima, et kuidas üldse selline seltskond eksisteerida saab. Ja vot ei ole võimeline mina seda välja mõtlema, aga näh, nii ta siin eksisteerib.
Kolm meest niiväga erinevatest ajajärkudest, et keegi meist ise ka ei usu, kuis me omavahel siiani sõbralikult hakkama oleme saanud.
Kes mida siis Piiterisse otsima läks, pole siianigi vist päris selge.
Mina (48). Läksin vaatama, kas kõik on samal paigal ja hoitud, nagu õndsal hallil ajal. Paadunud rändur ja hobipiltnik, kes reisib siis kui tahab ja sinna kuhu saab ning võimalusel kulutaks kogu oma raha ja aja vaid mööda maailma ringilogelemisele. Seega põhjus ja eesmärk lihtsad - tekkis tahtmine külastada linna, mida esmakordselt nägin siis, kui Tiit sündis.
*Tiit (35). Lihtsalt hää sõber ja ammune ametivend. Tuli kaasa meil omavahel juba Prantsusmaal koos olles justkui igapäevasteks saanud vaidluste tõttu. Tema vajas nähtavasti tõestust sellele, millest meil siin meedia räägib-kirjutab. Et kuis venelased iga nende juurde saabunud eestlase kõigepealt pehmeks klopivad ja siis perega õhtusöögiks keedavad.
No meie vaidlus seisnes siis selles, et kas keedetakse enne ja pärast soolatakse või soolamine toimub klohmimise käigus... Segane värk tema jaoks ühesõnaga ja vene keelt mittevaldava kodanikuna tahtiski kõike ise otse näha, katsuda ja kogeda, sest läbi ajalehtede ja telepurgi tuleva jutuga on nagu on. Eesti keelsest programmist saab sageli liiga hästi aru ja teeb seetõttu minu arvates liigagi omapäraseid järeldusi idanaabri käitumise kohta.
*Silver (27). Samuti hää sõber, aastakese olnud töö juures kolleegiks, mitu aastat kannab väimehe tiitlit. Oleks justkui poisike, samas ei saa ma seda tema kohta mitte kuidagi öelda. Harrastab sarnast elustiili nagu ma isegi, et pikalt paigal ei püsi ja huvitub uutest väljakutsetest. Ja Venemaa on väljakutse igas mõttes. Eriti temasugusele, samuti kohaliku keele mitteoskajale, kes säälsetest tavadest-kommetest rohkem aimu tahtis saada.
Nu ja ülejäänutega on nagu on...
*Isiklik tütar, nagu isa suust kukkunud. Liigagi sageli tema käitumist jälgides ja olemuse üle mõtiskledes vaatan nagu oma peegelpilti. Saab sellest noortemassist kõige rohkem kohalikust keelest sotti ja kui väga vaja, siis pursib miskit küsijaile ka vastuseks. Valesti, aga mõistetavalt.
Loomulikult vean teda kõikjale, kuhu vähegi võimalik, enesega kaasa, et las laiendab kah silmaringi ja õpib elu muudmoodi kui ainult raamatuid lugedes ja internetis kolades tundma.
Lõpuks siis ka elukaaslane või naine, võtku igaüks, kuis soovib. Vanusest naisterahvaste juures ei räägita ja muugi osa allub suht lühikesele kirjeldusele ehk siis oleme lihtsalt harjunud elama sedapidi, et kus mina, seal ka tema. Ja nii on.
See seltskond on selline lahe seltskond, et eneselgi võtab kukalt kratsima, et kuidas üldse selline seltskond eksisteerida saab. Ja vot ei ole võimeline mina seda välja mõtlema, aga näh, nii ta siin eksisteerib.
Kolm meest niiväga erinevatest ajajärkudest, et keegi meist ise ka ei usu, kuis me omavahel siiani sõbralikult hakkama oleme saanud.
Kes mida siis Piiterisse otsima läks, pole siianigi vist päris selge.
Mina (48). Läksin vaatama, kas kõik on samal paigal ja hoitud, nagu õndsal hallil ajal. Paadunud rändur ja hobipiltnik, kes reisib siis kui tahab ja sinna kuhu saab ning võimalusel kulutaks kogu oma raha ja aja vaid mööda maailma ringilogelemisele. Seega põhjus ja eesmärk lihtsad - tekkis tahtmine külastada linna, mida esmakordselt nägin siis, kui Tiit sündis.
*Tiit (35). Lihtsalt hää sõber ja ammune ametivend. Tuli kaasa meil omavahel juba Prantsusmaal koos olles justkui igapäevasteks saanud vaidluste tõttu. Tema vajas nähtavasti tõestust sellele, millest meil siin meedia räägib-kirjutab. Et kuis venelased iga nende juurde saabunud eestlase kõigepealt pehmeks klopivad ja siis perega õhtusöögiks keedavad.
No meie vaidlus seisnes siis selles, et kas keedetakse enne ja pärast soolatakse või soolamine toimub klohmimise käigus... Segane värk tema jaoks ühesõnaga ja vene keelt mittevaldava kodanikuna tahtiski kõike ise otse näha, katsuda ja kogeda, sest läbi ajalehtede ja telepurgi tuleva jutuga on nagu on. Eesti keelsest programmist saab sageli liiga hästi aru ja teeb seetõttu minu arvates liigagi omapäraseid järeldusi idanaabri käitumise kohta.
*Silver (27). Samuti hää sõber, aastakese olnud töö juures kolleegiks, mitu aastat kannab väimehe tiitlit. Oleks justkui poisike, samas ei saa ma seda tema kohta mitte kuidagi öelda. Harrastab sarnast elustiili nagu ma isegi, et pikalt paigal ei püsi ja huvitub uutest väljakutsetest. Ja Venemaa on väljakutse igas mõttes. Eriti temasugusele, samuti kohaliku keele mitteoskajale, kes säälsetest tavadest-kommetest rohkem aimu tahtis saada.
Nu ja ülejäänutega on nagu on...
*Isiklik tütar, nagu isa suust kukkunud. Liigagi sageli tema käitumist jälgides ja olemuse üle mõtiskledes vaatan nagu oma peegelpilti. Saab sellest noortemassist kõige rohkem kohalikust keelest sotti ja kui väga vaja, siis pursib miskit küsijaile ka vastuseks. Valesti, aga mõistetavalt.
Loomulikult vean teda kõikjale, kuhu vähegi võimalik, enesega kaasa, et las laiendab kah silmaringi ja õpib elu muudmoodi kui ainult raamatuid lugedes ja internetis kolades tundma.
Lõpuks siis ka elukaaslane või naine, võtku igaüks, kuis soovib. Vanusest naisterahvaste juures ei räägita ja muugi osa allub suht lühikesele kirjeldusele ehk siis oleme lihtsalt harjunud elama sedapidi, et kus mina, seal ka tema. Ja nii on.