[heiki]

Võib-olla ongi ajaloolased midagi selgitanud, aga seda nad kindlasti lõpuni ei tea, mis siin sõdinud vägedel lõpuni kaasas oli. Või arvavad, et viimne kui padrun ja katelok olid arvel?
Kas sellest asjast keegi näiteks teab, mida mulle A.N rääkis? Nimelt rääkis keegi vanem vedurijuht, et endise Ülemiste-Iru kitsa trassi ääres oli kraavis vedelenud väike auruvedur. Juba sõja ajast. Kadus siis, kui ehitati Ülemiste-Iru lai raudtee. Ometi ajaloolased teavad täpselt, kuhu milline vedur kadus.

Aga... Sõjakeerises kadus palju eesti vedureid, mis hiljem nliidu x kohtadest välja ilmusid. Samamoodi võisid sõjatuuled omakorda siia saksa vedureid kanda, millest ametlikud dokumendid puuduvad.

Ilmselt mõtles see vanem vedurijuht A/S Eesti Fosforiit rajatud Ülemiste-Maardu tööstusraudteed mis eksisteeris aastatel 1939 kuni 1971: http://www.hansaco.ee/raudtee/?main=17&sub=210&tlink=0 . Ülemiste-Iru kindlusraudtee oli osa tsaariaegsest Peeter Suure merekindluse raudteevõrgust ja see haru likvideeriti 1920.aastatel. Tööstusraudteedel kasutati teadaolevalt ka kohalikes töökodades ehitatud vedureid ja motrisse mis sageli ei olnud kusagil arvel. Pole siis ime et kusagil kraavis vedeles mingi vedur millest keegi puudust ei tundnud. Loomulikult võis 2.maailmasõja ajal Eestisse sattuda kõikvõimalikke vedureid ja ilmselt ka sattus, kuid antud mõttevahetus sai alguse siiski tunnelisse varingu alla jäänud vedurist. Kõnealused Tallinna ümbruse blindaazide kuivendustunnelid olid kasutuses 1.maailmasõja ajal ning blindaazide juurde viivad raudteeharud võeti üles 1920.aastate alguses sest ei olnud enam vajalikud. 2.maailmasõja ajal ei kasutatud päris kindlasti enam ühtegi merekindluse tunnelit, välja arvatud võib-olla Astangu miinilaod. Väidetav varingu alla mattumine sai toimuda 1.maailmasõja päevil.

2.maailmasõja ajal kasutasid sakslased Eestis väliraudteid (Vasknarva ja Sinimägede piirkonnas) kuid kindlasti ei olnud sel ajal enam maa-aluseid raudteid sest selleks puudus vajadus.