03-02-2019, 20:16 PM
Ja ommgine viimane reisupäev end õhtasse veeretanud.
- Kas on kahju lahkuda ka vää? ' - tõuseb hinge kriipiv küsimus...
Aga mis te ise arvate...
...kui oled veetnud kümme võrratut päeva unistuste linnas, mis peaks iga reisihuvilise üks raudkindel „must have goal or -see object“ olema, siis liigitad sellise küsimuse juba eos lollide hulka.
Ei väsi kordamast, et ärge elage eelarvamuste küüsis. Ärge uskuge hoobilt seda paska, mida valitsejad teile massiteabevahendite kaudu pähe istutavad, vaid leidke endile oma elust see pisku aeg ja vabadus, et minna ja ise oma silmaga endale maailmast pilt kujundada. Sama kehtib ka minu poolt siia kirjapandu kohta. Ärge kujundage endile arvamust ka selle põhjal. Iga inimene on omaette olend siin maamunal oma tarkuse ja mõtetega ning olge ikka ise endi juhiks sel teel, mis hälli ja igaviku vahel kulgeb. See jutuke on siin vaid üks pisike näide. Näide sellest, milline paistis St.Peterburg läbi minu silmade ja fotoka objektiivi aastavahetusel 2018-'19.
Viimaseks õhtuks reserveerime laua „Ѣ“-i. Täna ehk siis reedel on siin elava muusika õhtu ja saali saabub pianist, keda saatmas kena viiuldaja. Või vastupidi... Vahet pole.
Salongis on palju välismaalasi. Prantsusmaalt tulnud irisevad kasina veinivaliku üle, aga mida sa vingud, kui oled saabunud vodka-maale... Söögid-joogid on siin slaavipärased ja kohalike kommetega tuleb seega samastuda.
...või siis keldrist välja kõndida, mitte hakkama siin oma piibliga jutlust pidama.
Istume kaua ja põhjalikult. Maitseme, mida lauale kantakse ja naudime muusika saatel interjööri.
Enne keskööd heidame viimase pilgu Dvortsovajale, Nevskile ja üle Neeva asuvale Peeter-Pauli kindlusele, peale mida seame sammud kodu poole.
Arvuti põlvedel voodis lesides uinun alles varahommikul, sest jäädvustatu sorteerimine võtab tohutult aega.
Rännumehe elu on juba selline...
- Kas on kahju lahkuda ka vää? ' - tõuseb hinge kriipiv küsimus...
Aga mis te ise arvate...
...kui oled veetnud kümme võrratut päeva unistuste linnas, mis peaks iga reisihuvilise üks raudkindel „must have goal or -see object“ olema, siis liigitad sellise küsimuse juba eos lollide hulka.
Ei väsi kordamast, et ärge elage eelarvamuste küüsis. Ärge uskuge hoobilt seda paska, mida valitsejad teile massiteabevahendite kaudu pähe istutavad, vaid leidke endile oma elust see pisku aeg ja vabadus, et minna ja ise oma silmaga endale maailmast pilt kujundada. Sama kehtib ka minu poolt siia kirjapandu kohta. Ärge kujundage endile arvamust ka selle põhjal. Iga inimene on omaette olend siin maamunal oma tarkuse ja mõtetega ning olge ikka ise endi juhiks sel teel, mis hälli ja igaviku vahel kulgeb. See jutuke on siin vaid üks pisike näide. Näide sellest, milline paistis St.Peterburg läbi minu silmade ja fotoka objektiivi aastavahetusel 2018-'19.
Viimaseks õhtuks reserveerime laua „Ѣ“-i. Täna ehk siis reedel on siin elava muusika õhtu ja saali saabub pianist, keda saatmas kena viiuldaja. Või vastupidi... Vahet pole.
Salongis on palju välismaalasi. Prantsusmaalt tulnud irisevad kasina veinivaliku üle, aga mida sa vingud, kui oled saabunud vodka-maale... Söögid-joogid on siin slaavipärased ja kohalike kommetega tuleb seega samastuda.
...või siis keldrist välja kõndida, mitte hakkama siin oma piibliga jutlust pidama.
Istume kaua ja põhjalikult. Maitseme, mida lauale kantakse ja naudime muusika saatel interjööri.
Enne keskööd heidame viimase pilgu Dvortsovajale, Nevskile ja üle Neeva asuvale Peeter-Pauli kindlusele, peale mida seame sammud kodu poole.
Arvuti põlvedel voodis lesides uinun alles varahommikul, sest jäädvustatu sorteerimine võtab tohutult aega.
Rännumehe elu on juba selline...