24-03-2019, 02:13 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 24-03-2019, 02:16 AM ja muutjaks oli spitfire.)
Meil suvilas naabrimehel oli. Vaevalt ta selle uuena sebis, aga vana ise väga koloriitne kuju oli. Üle küla vend.
Hüüti Papa Karloks. Tont teab mis pärast. Töötas kusagil kinnises tehases, kust sai siis igasugu tarvilikke ja vähem tarvilikke asju piizdu panna, ehk siis maakeeli hankida.
Ikka pudeli või paari eest.
Ja iga jumala päev oli vana lakku täis, 10 aasta jooksul ei mäleta mina, et seda vana oleks kaine peaga näinud, autoga või ilma vahet pold. Aga Gaz 22 tal oli. 3 rida istmeid. See oli tase. Vintis pea sõitmist tol ajal ei seganud. See auto käis kraavis umbes kord nädalas ja suurem tämidz oli tavaliselt peale palgapäeva. Aga vana oli kudsete kätega ja need käed ja sõbrad joptvõjematid tagusid auto nädalavahetusega jälle sõidetavasse konditsiooni. Ühtki plekki kunagi ei vahetatud ja pahtlit-värvi sellise tühja asja peale ei raisatud.
Kes ei suuda ette kujutada kuidas sellise auto plekid välja nägid, siis võta leht paberit, kortsuta korralikult kokku ja siis venita paber uuesti sirgeks. Ja sellised olid kõik plekid ümberringi. Vot nii tehti selle autoga iga jumala kuu korra või paar. Kord sai vanaga mingitel segastel asjaoludel koos poodi sõidetud, siis vana ikka näitas, et näe selle kase võtsin eelmisel nädalal maha ja selle kännu taga olin üle eile..
Aga ühel kenal pühapäeva hommikul Papa Karlo särab nagu lõunamaa päike ja käib rõõmsalt ümber oma lössis Volga millel on keskmisest jämedama kase kontuurid radika vahel otse kümnesse ja üks latern sihib taeva poole; ise siis kommenteerib: "a eto nje ja, eto sõnn moi, tvaju mat".
Raske uskuda, et see auto veel elus on, a krt seda teab..
Hüüti Papa Karloks. Tont teab mis pärast. Töötas kusagil kinnises tehases, kust sai siis igasugu tarvilikke ja vähem tarvilikke asju piizdu panna, ehk siis maakeeli hankida.
Ikka pudeli või paari eest.
Ja iga jumala päev oli vana lakku täis, 10 aasta jooksul ei mäleta mina, et seda vana oleks kaine peaga näinud, autoga või ilma vahet pold. Aga Gaz 22 tal oli. 3 rida istmeid. See oli tase. Vintis pea sõitmist tol ajal ei seganud. See auto käis kraavis umbes kord nädalas ja suurem tämidz oli tavaliselt peale palgapäeva. Aga vana oli kudsete kätega ja need käed ja sõbrad joptvõjematid tagusid auto nädalavahetusega jälle sõidetavasse konditsiooni. Ühtki plekki kunagi ei vahetatud ja pahtlit-värvi sellise tühja asja peale ei raisatud.
Kes ei suuda ette kujutada kuidas sellise auto plekid välja nägid, siis võta leht paberit, kortsuta korralikult kokku ja siis venita paber uuesti sirgeks. Ja sellised olid kõik plekid ümberringi. Vot nii tehti selle autoga iga jumala kuu korra või paar. Kord sai vanaga mingitel segastel asjaoludel koos poodi sõidetud, siis vana ikka näitas, et näe selle kase võtsin eelmisel nädalal maha ja selle kännu taga olin üle eile..
Aga ühel kenal pühapäeva hommikul Papa Karlo särab nagu lõunamaa päike ja käib rõõmsalt ümber oma lössis Volga millel on keskmisest jämedama kase kontuurid radika vahel otse kümnesse ja üks latern sihib taeva poole; ise siis kommenteerib: "a eto nje ja, eto sõnn moi, tvaju mat".
Raske uskuda, et see auto veel elus on, a krt seda teab..