[viplala]

Kuna torude sisepinnad on korralikud, siis saab välistada igasuguse jahutusvedeliku happelisuse või elektrokeemilised nüansid. Pigem on tegemist siiski alumiiniumi, temperatuuride erinevusest tingitud suurest joonpaisumisest, mis on eriti aktiviseeritud peale termostaati asetseval torul, ning mootori vibrast ja eelnevast joonpaisumisest tingitud lõdviku hõõrdumisega vastu alumiiniumoksiidi kihti, mis selle ikka ja jälle ära kulutab ja laseb hapnikul oma tööd jätkata. Kui alumiiniumi pinnal algab kraatri teke, siis kraatrit hakab täitma kasvav oksiidi kiht, mis on väga abrasiivne ja tänu vibratsioonile lõhub alumiiniumi pinna peal asetsevat tugevat oksiidi kihti kuniks hapnik jälle läbi pääseb, mis omakorda tekitab uut oksiidi kraatrisse ja pinnale jne jne jne. Selle teooria kohaselt saavad siis ka kraatrid tekkida süvitsi. Klambri aluse toru osa oksiidi lõhkumise eest aga vastutab juba puhtalt alumiiniumi joonpaisumine või mängimine tänu temperatuuri muutustele Ja küll see hapnik sinna juba ligi pääseb kui oksiid on lõhki kistud. Kas siis läbi vooliku või toob kummi venitamine ja kokku tõmbumine, tänu alumiiniumi mängimisele, hapniku molekulid mööda toru pinda ise kohale. Teooria on küll puusalt tulistatud aga üsna tõenäoline võimalus selle nähtuse tekkeks.