27-06-2019, 03:46 AM
Juba enne pika reisupäeva saabumist, mil astusin hetkeks läbi oma teise tütrekese kodunt kaunis kalurikülas Läänemere rannal, et mõneks ajaks hüvasti jätta, liikles teel tohututes kogustes autosid. Ikka Lätimaale ja tagasi, Lätimaale ja tagasi... ...justkui viimnepäev oleks saabumas, millest hoidumiseks on ainumas võimalus viia omad poole aastaga kogutud säästud lõunanaabreile ja krabada AlkoTuhandest riiulid tühjaks.
Jaanipäev, kesksuvi.
Eestlasele tähendab see pidutsemist, ohjeldamatut kõrvetatud liha õgimist ja sinna kõrvale sama ohjeldamatustes kogustes õlle kaanimist. Mind jätab niskene eluviis külmaks. Ju ma siis pole SEE eestlane.
Kokkuvõttes – "обстановка пиздец!". Ja sedamoodi kammitsevast ning mind ümbritsevast keskkonnast vajab hing vabanemist.
- Vajab! Kisendavalt!!!
Kahekümne kolmandamal juunikuu keskpäeval asumegi kahekesi Tiiduga teele. Ja kell kolm istume juba Tallinna lennujaamas laua taga.
- "On seal, teate, üks eriline laud, millest tavaeestlane lihtsalt mööda kõnnib."
Kõnnib ja võib-olla ei teagi, et selline koht üleüldse seal olemas on. Või lihtsalt ei taha sellise paigakese olemasolust midagi teada. See on "Rosin". Sõna otseses mõttes. Ja kõigi oma riiulite ja lahke teenindajaga täielik pärl ses ülejäänud supikatlas, mis ümberringi kihiseb ja keeb. Pärl. Ühe tillukese erinevusega teisest pärlist, AlkoTuhandest, mis on ka pärl (kellegi jaoks kindlasti!)...
- "Lätlastega sõprust pidav eestlane saab sama raha eest end kuulikindlaks juua. Või sõnajalaks. Või murutariks....
....Jaanipäeval, -õhtul ja -ööl ning oksendamaajavat mõnutunnet jätkub ka järgmiseks hommikuks. Kui vaid seltskonda leiduks... "
No leidub. Kindlasti.
Päästev kaasasündinud si-ta-magnet lülitub iseenesest tööle, kui muidu ei saa...
Sõber teeb mõned tropid, mekin minagi seda maitsemeelt ülendavat märjukest ja siis, kui kell hakkab tasapisi lähenema neljale, asume tundmatule tühjale rajale. Rajale, mida hakkame nüüd ise täitma, endile ehitama.
Lennuk, mis peagi meid enesesse haarab, et seejärel oma hõbedase nina Lõunasse Pariisi poole saaks suunata, on stardiks valmis ja ootab...
Eks ta ikke järgneb...
Jaanipäev, kesksuvi.
Eestlasele tähendab see pidutsemist, ohjeldamatut kõrvetatud liha õgimist ja sinna kõrvale sama ohjeldamatustes kogustes õlle kaanimist. Mind jätab niskene eluviis külmaks. Ju ma siis pole SEE eestlane.
Kokkuvõttes – "обстановка пиздец!". Ja sedamoodi kammitsevast ning mind ümbritsevast keskkonnast vajab hing vabanemist.
- Vajab! Kisendavalt!!!
Kahekümne kolmandamal juunikuu keskpäeval asumegi kahekesi Tiiduga teele. Ja kell kolm istume juba Tallinna lennujaamas laua taga.
- "On seal, teate, üks eriline laud, millest tavaeestlane lihtsalt mööda kõnnib."
Kõnnib ja võib-olla ei teagi, et selline koht üleüldse seal olemas on. Või lihtsalt ei taha sellise paigakese olemasolust midagi teada. See on "Rosin". Sõna otseses mõttes. Ja kõigi oma riiulite ja lahke teenindajaga täielik pärl ses ülejäänud supikatlas, mis ümberringi kihiseb ja keeb. Pärl. Ühe tillukese erinevusega teisest pärlist, AlkoTuhandest, mis on ka pärl (kellegi jaoks kindlasti!)...
- "Lätlastega sõprust pidav eestlane saab sama raha eest end kuulikindlaks juua. Või sõnajalaks. Või murutariks....
....Jaanipäeval, -õhtul ja -ööl ning oksendamaajavat mõnutunnet jätkub ka järgmiseks hommikuks. Kui vaid seltskonda leiduks... "
No leidub. Kindlasti.
Päästev kaasasündinud si-ta-magnet lülitub iseenesest tööle, kui muidu ei saa...
Sõber teeb mõned tropid, mekin minagi seda maitsemeelt ülendavat märjukest ja siis, kui kell hakkab tasapisi lähenema neljale, asume tundmatule tühjale rajale. Rajale, mida hakkame nüüd ise täitma, endile ehitama.
Lennuk, mis peagi meid enesesse haarab, et seejärel oma hõbedase nina Lõunasse Pariisi poole saaks suunata, on stardiks valmis ja ootab...
Eks ta ikke järgneb...