[Telc]

Ise olen rohkem õllesõber.Viskiklaasi kah ei sülita ,aga ehk on see kriitika ikka suts üle võlli.

Ei ole.
Mul oli mõned aastad tagasi Norras selline helge moment. Tegime ühte festivali, elasime hotellikompleksis nn "onnides". Õhtuti oli naaberonnis pidu. Kuna festivali kunstnikuga olime me päevad läbi rängalt rakkes siis me sinna pidusse eriti ei viitsinud minna, istusime kahekesi oma onnis köögilaua taga, ajasime juttu ja mekkisme vaikselt teineteise viskisid. Noh Norra on ju teadaolevalt jubekallis napsumaa, seega olime teine teiselt poolt (mina Eestist, tema vanalt healt Inglismaalt) tulles kumbki liitrikese taxfreed kaasa haaranud. Mina olin läinud kindlapeale, võtsin toreda meiekeelse nimega Lagavulina, too neiu oli minust täiesti sõltumatult võtnud kah mingisuguse Single Malt ja Peated viski. Nonii, juttu jätkus ja ühine maitse ka ühendas kuni ühe tööpäeva lõpus esitas Teise Onni Rahvas pretensiooni, et kuna meie nende pidudel ei viitsi käia siis nemad tulevad meie peole.
Tulidki. Omad söögid-joogid kaasas, aga sellegipoolest vaatasid nõudliku näoga mulle otsa. Nojah, ei olnud ju esimene aasta kui neil sel festivalil "hull eestlane" tööl oli. Otsisin oma toast kotist ühe Vana Tallinna ja panin lauale. (Krt ma läksin Tallinnas lennukisse nagu alkašš - käsipagasi seljakott oli niigi täis ja pagasi ülekilode vältimiseks oli paks talvejope seljas. Ja jope igas taskus oli lapik pooleliitrine vanake).
Nii, pidu läks omasoodu käima, meie Anne-Mariega istusime ühes laua otsas, jõime viskit ja ajasime vaikselt juttu nagu ikka, ainuke vahe, et hulka lärmakam oli meil see elamine. Nojah. Kuni siis üks teine Briti krooni alam maandus meie juurde istuma ja nentis maia näoga "oo, viski!" ja küsis viisakalt luba ka endale kallata.
Peoperemehena de jure (meie onn ju) valasin oma käega talle selja tagant kapist haaratud viskiklaasi mehise sortsu. Ja mida siis tegi too John Bulli sohipoeg??? Tüüp läigatas viskiklaasi oma kõrgesse klaasi ümber kallata ja valas ülejäänud klaasi CocaColat täis. Mul ei olnud sõnu. Vaid mõttes kahetsesin, et polnud enam teps mitte 19 sajand, mil ma võinuks kolleegi vaikselt koos sekundantidega õue häid kombeid õppima kutsuda.