01-07-2019, 03:22 AM
Astusin mõningate lugejate konnasilmale. Oli ka valus? Natuke kindlasti 
See selleks, jätkame siis...
..........................
Nõnnaviisi nii...
Samal ajal, kui kodumaale maha jäänud inimesed kella üheteistkümne paiku kahekümne neljandamal juunikuu päeval oma Võidupüha ja suurejoonelise kesksuve saabumist jätkuvalt tähistasid, olime meie juba kaugel. Aasias, pimeda aja maal. Maandusime tips enne loojangut. Mitu-mitu filmi sai lendavas vanglas ära vahitud nii, et sisusse eriti ei süvenenud. Jälgid, vaatad, silm vajub kinni ja kuniks omast nokastusest väljud, on ekraanil juba uus episood... - jaa-nii-edasi....
Niimoodi nokidki kõik need kaksteist tundi seal lennukis ja ootad piinade lõppu...
Hong Kongi lennujaam tundus esmapilgul parajalt segase keldrina. Aga vähemalt täringukujuliseks vajunud tagumik sai lõpuks ometi natukenegi puhkust.Tükk aega tuhnisime neis pikkades esimese korruse koridorides otsides väljapääsu edasisele lennule, millele tee küsimise peale kätte juhatati. Kõigil infotahvlitel ja plakateil ruulib muidugi kohalikule, sitikasarnastega tähtedega kriipseldatud "rahvuste vahelisele" keelele lisaks ka ingliskeelne tekst, aga teeviitade paigutus jääb ses hoones siiski natuke segaseks.
Päält turvaliini pääsesime lõpuks ometi teisele korrusele ja seal tundus elu juba elamisväärsem. Ei olnud enam jalus siblimas nii palju kohalikku kääbusrahvast ja üldse tundus, et euroopa mõistes tiba kultuurilisem inimkond asub ses majas just siin.
Jällegi... Sai krabatud kaks kroissanti juustu ja miskise paberõhukese singiviiluga, mis ilma suurema järgipärimiseta ka uunis lämmiss lasti. Ja et midagi muud mahlakamat kuivale saiakäkile pealerüüpamiseks lihtsalt polnud, siis tuli murda traditsiooni ja leppida õllega. Reeglina on õlle tarbimine lennujaamades meie mõlema jaoks täielik aut. Sama aut, kui grillimise juureski.
Paaritunnilise molutamise järel saime sealt lõpuks minema.
Veel kaheksa tundi järgmises õhus rippuvas piinatoolis istumist, uued filmid, uus muusika, uued uned. Öösel ületasime ekvaatori ja 25. juuni hommikul pisut enne kella seitset puudutasid lennumasina rattad juba rohelise mandri pinda...
....
See selleks, jätkame siis...
..........................
Nõnnaviisi nii...
Samal ajal, kui kodumaale maha jäänud inimesed kella üheteistkümne paiku kahekümne neljandamal juunikuu päeval oma Võidupüha ja suurejoonelise kesksuve saabumist jätkuvalt tähistasid, olime meie juba kaugel. Aasias, pimeda aja maal. Maandusime tips enne loojangut. Mitu-mitu filmi sai lendavas vanglas ära vahitud nii, et sisusse eriti ei süvenenud. Jälgid, vaatad, silm vajub kinni ja kuniks omast nokastusest väljud, on ekraanil juba uus episood... - jaa-nii-edasi....
Niimoodi nokidki kõik need kaksteist tundi seal lennukis ja ootad piinade lõppu...
Hong Kongi lennujaam tundus esmapilgul parajalt segase keldrina. Aga vähemalt täringukujuliseks vajunud tagumik sai lõpuks ometi natukenegi puhkust.Tükk aega tuhnisime neis pikkades esimese korruse koridorides otsides väljapääsu edasisele lennule, millele tee küsimise peale kätte juhatati. Kõigil infotahvlitel ja plakateil ruulib muidugi kohalikule, sitikasarnastega tähtedega kriipseldatud "rahvuste vahelisele" keelele lisaks ka ingliskeelne tekst, aga teeviitade paigutus jääb ses hoones siiski natuke segaseks.
Päält turvaliini pääsesime lõpuks ometi teisele korrusele ja seal tundus elu juba elamisväärsem. Ei olnud enam jalus siblimas nii palju kohalikku kääbusrahvast ja üldse tundus, et euroopa mõistes tiba kultuurilisem inimkond asub ses majas just siin.
Jällegi... Sai krabatud kaks kroissanti juustu ja miskise paberõhukese singiviiluga, mis ilma suurema järgipärimiseta ka uunis lämmiss lasti. Ja et midagi muud mahlakamat kuivale saiakäkile pealerüüpamiseks lihtsalt polnud, siis tuli murda traditsiooni ja leppida õllega. Reeglina on õlle tarbimine lennujaamades meie mõlema jaoks täielik aut. Sama aut, kui grillimise juureski.
Paaritunnilise molutamise järel saime sealt lõpuks minema.
Veel kaheksa tundi järgmises õhus rippuvas piinatoolis istumist, uued filmid, uus muusika, uued uned. Öösel ületasime ekvaatori ja 25. juuni hommikul pisut enne kella seitset puudutasid lennumasina rattad juba rohelise mandri pinda...
....