[Janka]

A et kuhu me siis jäimegi...

Käisime ära ses Kaljukindluses ja et ees olev poolik päev tundub mõttetult pikk niisama maha molutamiseks, siis keerame varbad kodumaja asemel hoopis Normani mäe poole...

Ehehh jah. Algul tundub tegevus jällegi lahja matkana.

         

Et luud-liikmed on juba loodusliku sooja ja elujõulisema fiilingu sisse saanud, liigume nüüd rajal juba palju reipamas tempos. Ega me ju tegelikult ka ei tea, mis seal ees ootab.. Kui raske või lihtne retke tipp olema saab? Kiirustama sunnib rohkem mõte, et kas üldse enne pimedat laagrisse tagasi jõuamegi, sest päikseke loojub siin maal sellisel aastaajal hiiglama vara. Juba kella viiest muutub õhk jahedamaks ja tunnikese pärast ongi viimast punetavat kuma jagav ketas silmapiirilt kadunud.

Metsasem ala saab peatselt otsa ja silmale avaneb võimas graniidist väli, mis horisondil kerge kalde all kõrgustesse kerkib. 

         

Teele jäävad arvukad kühmud ja lohud. Aeg on seda maad ühelt poolt graniidiga sillutanud ja teisalt hoolega lihvinud. Kevad-suvised tulvaveed on aastatuhandetega uuristanud kivile omad voolusängid ja pesad, kus vahva kulgeda või mõneks päevaks peatuda, et anda lsiin elavaile loomakestele hetkeks janu kustutamise võimalust või siis kasta mõnd võsatutikest, mis jonnakalt graniiti tekkinud mõrast välja turritades omas elujanus aplalt päikese poole sirutub.

Umbes poolel teel sel jäigal sillutisel kulgedes on toss väljas... 
Teeme tillukese pausi ja imetleme Aja ning Looduse ühistööd ses paigas.





Ja siis ikka edasi ja edasi, kuniks väsimus taas ohjad haarab... 
Aga selgi korral saab jonn võitu ja kasvõi veri ninast väljas, enam alla ei anna. Liiga kaugele on tuldud, liiga palju on kaalul, et eesmärgist loobuda.



Mäele jõudnuina tabab meid kerge hämming.
- Ah et tippu justkui polegi???





   

Aga asi seegi, mida kogesime ja nägime
Nüüd tuleb aga tuldud tee veelkord läbida, sest muud moodi siit pargist minema ei saagi...