[v6sa]

...
Panin tähele, et siin foorumis mainiti, et akude laadimisega tõsisemalt tegelejaid võib siin ühe käe sõrmedel üles lugeda.

Võin siis öelda, et mina olen üks neist, kes on akude laadimisega aastaid tegelenud, ma ei oma neist küll teaduslikult täpseid teadmisi, aga oman ridamisi kogemusi ja selle tulemusel ka teadmisi omajagu.
...
Olen minagi akusid treeninud pirniga tühjaks ja siis jälle täis laadida, nii autoakusid, kui vanu mobiili omi.
Jah treenimine aitab küll, aga reeglina ikka õiget akut sellest enam ei saa ja ei ole seda vaeva väärt ning mõistlikum ikka uus osta.
...
Tark laadija on iseneesest tore asi, ei pea peale passima, millal laadija järelt ära võtta, nagu mina pean jälgima.

Olen ka üritanud mitmeid tuksis autoakusid elustada, aga tulutult.
Jah oli tõesti üks skeem, kus akut laadis ja tühjendas pirniga impulsiti, mis pidi aitama, ei ole seda proovinud.
Pliiakule pidi tõesti hea olema, selline laadija, mis laeb seda kiirete impulssidega, nagu näiteks trafo sagedus seda on, millele on dioodsild vahele tehtud, täpsemini siis vooluvõrgust tulev 50hz sagedus või palju see oligi.

Puder ja kapsad.

Esiteks: vedela elektrolüüdiga akud ja keemilised taaslaetavad elemendid (on need siis NiCd või nüüdisaegsed Mh) on väga erinevat lähenemist vajavad asjad. Neid ei saa ega tohi samasse lõiku panna! Liitiumid on hoopis omaette maailm ja nendega kodus katsetamisel tuleb kogu autoakunduse teooria (ja suur osa praktikast) ära unustada!

Pulsslaadijad ei tööta pirniga, vaid ristkülikpinget toodab elektroonika. Nii palju võiks end kogemustega laadijaks nimetaja siiski teada. Niisamuti peaks ta teadma, et vahelduvvoolutrafost läbi dioodide saadav pinge on alalispinge vaid meiesuguste (ja pliiakude)  jaoks. Sel on põhjus, miks elektroonikalülituste toited on palju kõrgemal sagedusel - pingepulsatsioon läheb muidu liiga suureks.

Mis puudutab tavakasutaja poolt surnukskuulutatud akude elustamist, siis mul sõidab 5 ühikut tehnikat (sh. 3 diislit)  õuel ringi akudega, mis vahetati "kõlbmatutena" tavaautodelt välja. Piisas labase C-Teki taasterežiimist ja neisse tekkis sedapalju elu tagasi, et õuekaarikud liikvel hoida. Loomulikult on kuude (halvemal juhul ka aastate-)pikkune alalaetuna kasutamine nende mahutavust oluliselt vähendanud, aga see ei tee neist veel kasutuskõlbmatuid. Samas meelerahu tagamiseks on alati mõistlik kasutada uut ja värsket. Iseasi, palju keegi meelerahu jaoks on nõus ohverdama. Pereuniversaalile ostsin siiski uue

Mida ma tahan öelda: erinevad akud vajavad erinevat lähenemist ja pirniga "treenimine" tuleb kõne alla vaid ja ainult vedela elektrolüüdiga pliiakude korral vähekriitilise rakenduse jaoks. Ning ka siis on tulemus fifti-siksti  - võib saada elulooma, aga võib saada ka jäätmekoodi. Desulfaatorid on paremad asjad, aga keegi ju ei tea, millise astmeni on iga purk hapneda jõudnud. Kuskiltmaalt enam ei piisa pingeimpulsside andmisest klemmidele, vaid tuleks hakata restides aktiivainet vahetama. Aga tänase akuhinna juures pole säärasel asjal lihtsalt mõtet. Rääkimata sellest, et tegemist on Eriti Ohtliku Keskkonna Kuri Teguga, mille tõttu vihmametsad hävima hakkavad.

Omaette teema on akudest viimase võtmine veidi kangema akuhappega. Poest saab hapet, mille mahukaal on 1,27. Kontsentreetritud väävelhappe mahukaal on 1,86 (94%). Mida kangem on elektrolüüt, seda agressiivsem on plaatide keskkond ja tõhusam elektronide vahetus. Paraku tuleb see otseselt plaatide hävimiskiiruse tõusu arvelt. Seega ma ei kutsu üles kontsentreeritud väävelhappega mängima (võite end rängalt kahjsutada!!!), aga viimse võidmisena võib ka veidi kangemat lüüti lisada destvee asemel akusse. Siinkohal siis rõhk sõnadel "veidi kangemat" ja "elektrolüüti". Ärge mitte kunagi mitte mingil juhul valage akusse kontsentreeritud hapet!!! Halbade asjaolude kokkusattumisel võib tekkida pisemat sorti plahvatus ja happepõletus ei ole midagi ihaldusväärset.