[Mossemees]

Võimalik, et need nn. invaliidikad olid tasuta, aga minu mäletamist mööda neid sapikaid ja mossesid ikkagi tasuta ei jagatud. Kui sul oli vastav puue, siis sa said (vist iga) 5 aasta tagant (teoreetiliselt) taotleda uue autoostuloa, aga auto eest pidid ikkagi pleki välja käima. Kui ametnikud määritud ja autoga lõpuks joppas, siis tuli see mingis tootmiskoondises kohandada peategelase puudega. TÜV-il alati jälgiti, et invakana arvel oleval mossel kõik kangid ikkagi funkaksid nii nagu peab. Ühesõnaga seda invavarustust ei tohtinud eemaldada. 
Aga see kõik on teooria, võimalik et said ainult perliini all käinud veteranid tasuta, kel olid kuuliaugud rinnas aga mitte tagumikus ja ega seda ei reklaamitud, kes oskas küsida ja määrida, eks see sai. Kes täpsemalt teab/mäletab võiks tegelt kirjutada. Nalja no näed nüid ei tulndki.

Neid invaautosid valmistati siiski otse autotehastes, nt. Mosse 2140 käsijuhtimisega variant kandis indeksit 21403. Sapakatel käisid mudeliindeksi järgi tähed, mis näitasid siis, mis versiooniga täpsemalt tegu. Vastavalt puudele olid ka autode juhtimisseadmed erinevad. Olid autod kahe käe ja ühe jalaga inimestele, kahe jala ja ühe käega tegelastele, neile, kel vaid üks jalg ja üks käsi jne. ZAZ-is töötati välja isegi auto inimestele, kel null jalga ja üks käsi ja isegi katsetati seda üllatavalt edukalt, aga NSVL kõrgemas juhtkonnas leiti, et igaks juhuks selliseid inimesi ikka rooli lubada ei riski. 
Minu kunagisel naabrimehel, sõjaveteranil, oli käsijuhtimisega ZAZ 968M. Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis jah, päris tasuta ta seda ei saanud, tervelt 90 kopikat olevat pidanud maksma   . Mis põhjusel, seda ma ei teagi. Võimalik, et nt. tehn. passi väljastamise tasu vmt. Tollel Zapakal oli olemas siduripedaal, gaas ja pidur käisid käsitsi. Samas omanikul endal olid käed-jalad täiesti olemas ja liikus vabalt omal jalal ringi. Kas ta keppi kasutas, seda enam ei mäleta, aga mingit suurt liikumispuuet tal igatahes polnud. Olid vist ainult mingid sõjaaegsed rauakillud kusagil keres. Igatahes oleks vabalt ka tavalise auto juhtimisega hakkama saanud, aga kuna tasuta jagati ainult käsijuhtimisega sõidukeid, siis sellise omale mingitpidi välja sebiski. Kusjuures, kui uskuda lehel denisovets.ru olevat infot, siis tasuta jagati ainult invakärusid ja Zaporožetseid. Kes Mosset tahtis, sellele kompenseeriti auto maksumus Zapaka hinna ulatuses, hinnavahe tuli seltsimees invaliidil omast taskust kinni maksta. 
Et naljanurka mitte kuritarvitada, siis lõpetuseks üks väidetavalt tõestisündinud lugu. Nimelt, võtnud mingi seltskond kusagil viina ja nagu taolistel puhkudel ikka, saavad joogid liiga vara otsa ja vaja on juurde tuua. Pood paraku aga üsna kaugel ja transpordivahendit ka pole. Või siiski! Kellelgi tuli meelde, et vanaisast jäänud invakäru vedeleb kuuri all. Ega's midagi, aeti sellele aparaadile hääled sisse, kõige julgem istus rooli ja asuti poe poole teele. Aga tee peal passis miilits ja tõstis saua. Roolis olnud tüüp ei leidnud kohe pidurihoobagi üles, sai pidama alles jupp maad pärast miilitsast mööda sõitmist. Miilits hakkas tema poole jalutama, invakäru piloot tuli ka masinast välja, astus oma pehmetel jalgadel paar hädist sammu ja kukkus sinnasamma maoli maha. Miilits ehmatanud ära ja hõiganud: oi, seltsimees invaliid, ärge nähke vaeva, kõik on korras, sõitke edasi! Ja kadus ise kähku minema.