26-11-2019, 10:31 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 26-11-2019, 13:48 PM ja muutjaks oli indreksirk.)
Meie armas foorum on mõnikord nagu delfi kommentaarium. Üksikute anonüümsete halvustajate arvamus jätab mulje, et meie armsal kodumaal on kõik halvasti. Vähegi mõistlik inimene hoidub aga sõna võtmast, kuna järgmiseks valatakse ka tema sopaga üle.
Analoogne teema on nähtav siin, mistõttu oleks loogiline need kokku liita.
Vanasõiduki regulatsiooni ja vanasõidukite hindamise põhimõtete väljatöötamises osalesid kõik suuremad vanatehnikaklubid ning ka aktiivsemad harrastajad. Ajalooline taust on pikem ulatudes juba 1976. aastasse, kui loodi klubi UNIC. Täna koondab Eesti suuremaid vanatehnikaklubisid Eesti Vanatehnika Klubide Liit (EVKL) - liitu kuulub ühtekokku 11 klubi ning nendel klubidel on 01.01.2019 seisuga 466 liiget.
EVKL üheks põhitegevuseks on tegeleda ka "musta numbriga" ehk vanasõiduki tunnustamise protsesside juhtimisega. Selleks arutatakse EVKL koosoolekutel 2-4 korda aastas aktuaalseid probleeme, suheldakse riigiga seadusandluse ja registreerimisprotsesside teemal, viiakse läbi ekspertide õppepäevi, vormistatakse akte ning peetakse arvestust tunnustatud vanasõidukite üle.
EVKL on nagu vanatehnikaklubid hobikaaslaste entusiasmil ning vabatahtlikul tasuta tööl põhinev organisatsioon. Tõsi, vanasõiduki akti vormistamise eest tuleb EVKL-le tasuda 30 eurot, kuid see läheb üksnes konkreetseteks tehnilisteks kuludeks ning koosolekute-õppepäevade korraldamiseks, töötasu keegi ei saa. Ekspertide tasustamine toimub ka kulude hüvitamise põhimõttel ning konkreetne summa lepitakse kokku sõiduki omaniku ja hindajate vahel. Mõnel hindajal on välja kujunenud oma keskmine tasu, mõni teeb seda tasu küsimata.
Vanasõiduki tunnustuse saamine on tõepoolest midagi veidi eksklusiivsemat ning eeldab teatavat pingutust. Eesti maksukeskkond on meie naabrite omast palju autosõbralikum, mistõttu olulist rahalist võitu "must number" tõepoolest ei anna. Mõned eelised on, kuid ilmselgelt Eesti vanasõidukite kõrge latt ei motiveeri rahalise kasu saamise eesmärgil oma masinat vanasõidukina korda tegema.
Eelised:
1. ülevaatus iga 4 aasta järel (aga tunnustus kehtib vaid 12 aastat) - Soomes on varieeruv ülevaatuse tähtaeg (enne 1960 - 4 aastat, alates 1960 - 2 aastat), Lätis 2 aastat
2. liikluskindlustus ei ole kohustuslik, st sundkindlustust ei ole (teeliikluses kasutamisel on siiski kohustuslik selleks perioodiks kindlustusleping) - Soomes on aastaringne kindlustus kohustuslik, kuid museoajoneuvo võib selle teha vaid 30 päevaks
3. teekasutustasu ei ole kohustuslik
4. Eestis ei ole automaksu, kuid enamikus ümbritsevates riikides on see märkimisväärne kulu, mida vanasõidukine registreerimine aitab vältida.
Mis puutub väitesse, et teistes riikides ei ole "musta numbrit", siis see ei vasta tõele. Peaaegu igas riigis on loodud mingil kujul selline regulatsioon, et ajaloolise sõiduki staatuse ja sellega kaasnevate erandite saamiseks tuleb siiski mingi kontroll läbida. Lihtsalt registreerimistunnistusele löödud aastaarv üldjuhul mingit eelist ei anna (on siiski erandeid).
EVKL on mitu aastat arutanud ka originaalsena säilinud sõidukite vanasõidukina tunnustamist ning enam-vähem on kriteeriumid välja töötatud. Kui restaureeritud sõidukite osas oleme oma nõuetelt ühed karmimad Euroopas, siis säilinud sõidukite puhul püüame olla leebemad, kuid siiski hoida taset.
Vanasõiduk ei ole enam ammu mingi nišihobi, millest keegi midagi ei tea. Vanasõiduki ekspertide nimekiri on avaldatud Maanteeameti kodulehel koos kontaktidega, vanasõidukina tunnustamise käsiraamat on avaldatud unic-moto.ee ja vanatehnika.ee kodulehel. Viimased kolm aastat on EVKL andnud välja ajakirja Vanad Veljed (küsige klubidest) ning asjakohaseid artikleid leiab isegi pärismeediast.
26.11.2019 seisuga on Eestis välja antud ühtekokku 617 vanasõidukina tunnustamise akti, erinevaid omanikke on üle 500. Tundke huvi asjade vastu ja leiate ka infot.
Mis puutub Martini viidatud takso-Volgasse, siis siin on selge kommunikatsioonihäire. Eksperdid ei suru akte kellelegi peale. Kui omanikul tekib küsimusi, siis tuleb neid küsida, arutada asjad läbi ning vajadusel väljastab EVKL ka nõuetele mittevastava sõiduki kohta nimekirja põhilistest põhjustest, miks sõidukit tunnustada ei saa. Konkreetne GAZ21T on originaalsuse mõttes liiga hästi taastatud. Seejuures on loominguliselt suhtutud erinevate põlvkondade ja ka nõukogude autotehnika muude mudelite detailidesse. Kõik see ei toonud kaasa kohe vanasõidukina tunnustamist, kuid oleks pidanud ärgitama asja edasi arutama ning lahendusi otsima. Asi on liiga pikalt laagerduma jäänud. Võtame siis üheskoos asja uuesti ette.
Nõukogude tehnika ja haruldasema Lääne tehnika hindamisel ei ole kahjuks meie ekspertidel võimalik sama latti hoida. Lihtsalt teadmisi ei ole samaväärselt. Mida tuntakse paremini, seda hinnatakse ka rangemalt. Mida harrastatakse rohkem, seda peab ka täpsemalt hindama. Kuna "musta numbriga" sõidukid on eeskujuks ka järgmiste masinate taastamisel, siis märgitakse üha rohkem üles ka väiksemaid kõrvalekaldeid, kuid nendesse ei suhtuta enam nii rangelt kui varem. Ka takso-Volga oma üldise seisukorra poolest võiks olla sobiv kandma musta numbrit, kuid kõrvalekalded originaalist ning viimistluskvaliteedist tuleb kenasti kirja panna.
Ja lõpetuseks. Peab olema kas väga kõrge enesekindlus või väga paks nahk, et julgeda mistahes anonüümsesse keskkonda kommenteerimiseks üles panna oma masina restaureerimine. Avaldan kiitust kõigile, kes seda julgevad. Julguse kõrval on oluline ka oskus - kommentaariumides laiutavad sageli inimesed, kes oskavad vaid klahve taguda, kuid tegelikult elus ei ole ette näidata midagi enda kätega valmistehtut. Osavad restauraatorid aga unustavad sageli fotoaparaadi üldse ära ning pole ka suuremad kirjamehed.
Soovin rohkem tolerantsust, head hobikaaslased.
Analoogne teema on nähtav siin, mistõttu oleks loogiline need kokku liita.
Vanasõiduki regulatsiooni ja vanasõidukite hindamise põhimõtete väljatöötamises osalesid kõik suuremad vanatehnikaklubid ning ka aktiivsemad harrastajad. Ajalooline taust on pikem ulatudes juba 1976. aastasse, kui loodi klubi UNIC. Täna koondab Eesti suuremaid vanatehnikaklubisid Eesti Vanatehnika Klubide Liit (EVKL) - liitu kuulub ühtekokku 11 klubi ning nendel klubidel on 01.01.2019 seisuga 466 liiget.
EVKL üheks põhitegevuseks on tegeleda ka "musta numbriga" ehk vanasõiduki tunnustamise protsesside juhtimisega. Selleks arutatakse EVKL koosoolekutel 2-4 korda aastas aktuaalseid probleeme, suheldakse riigiga seadusandluse ja registreerimisprotsesside teemal, viiakse läbi ekspertide õppepäevi, vormistatakse akte ning peetakse arvestust tunnustatud vanasõidukite üle.
EVKL on nagu vanatehnikaklubid hobikaaslaste entusiasmil ning vabatahtlikul tasuta tööl põhinev organisatsioon. Tõsi, vanasõiduki akti vormistamise eest tuleb EVKL-le tasuda 30 eurot, kuid see läheb üksnes konkreetseteks tehnilisteks kuludeks ning koosolekute-õppepäevade korraldamiseks, töötasu keegi ei saa. Ekspertide tasustamine toimub ka kulude hüvitamise põhimõttel ning konkreetne summa lepitakse kokku sõiduki omaniku ja hindajate vahel. Mõnel hindajal on välja kujunenud oma keskmine tasu, mõni teeb seda tasu küsimata.
Vanasõiduki tunnustuse saamine on tõepoolest midagi veidi eksklusiivsemat ning eeldab teatavat pingutust. Eesti maksukeskkond on meie naabrite omast palju autosõbralikum, mistõttu olulist rahalist võitu "must number" tõepoolest ei anna. Mõned eelised on, kuid ilmselgelt Eesti vanasõidukite kõrge latt ei motiveeri rahalise kasu saamise eesmärgil oma masinat vanasõidukina korda tegema.
Eelised:
1. ülevaatus iga 4 aasta järel (aga tunnustus kehtib vaid 12 aastat) - Soomes on varieeruv ülevaatuse tähtaeg (enne 1960 - 4 aastat, alates 1960 - 2 aastat), Lätis 2 aastat
2. liikluskindlustus ei ole kohustuslik, st sundkindlustust ei ole (teeliikluses kasutamisel on siiski kohustuslik selleks perioodiks kindlustusleping) - Soomes on aastaringne kindlustus kohustuslik, kuid museoajoneuvo võib selle teha vaid 30 päevaks
3. teekasutustasu ei ole kohustuslik
4. Eestis ei ole automaksu, kuid enamikus ümbritsevates riikides on see märkimisväärne kulu, mida vanasõidukine registreerimine aitab vältida.
Mis puutub väitesse, et teistes riikides ei ole "musta numbrit", siis see ei vasta tõele. Peaaegu igas riigis on loodud mingil kujul selline regulatsioon, et ajaloolise sõiduki staatuse ja sellega kaasnevate erandite saamiseks tuleb siiski mingi kontroll läbida. Lihtsalt registreerimistunnistusele löödud aastaarv üldjuhul mingit eelist ei anna (on siiski erandeid).
EVKL on mitu aastat arutanud ka originaalsena säilinud sõidukite vanasõidukina tunnustamist ning enam-vähem on kriteeriumid välja töötatud. Kui restaureeritud sõidukite osas oleme oma nõuetelt ühed karmimad Euroopas, siis säilinud sõidukite puhul püüame olla leebemad, kuid siiski hoida taset.
Vanasõiduk ei ole enam ammu mingi nišihobi, millest keegi midagi ei tea. Vanasõiduki ekspertide nimekiri on avaldatud Maanteeameti kodulehel koos kontaktidega, vanasõidukina tunnustamise käsiraamat on avaldatud unic-moto.ee ja vanatehnika.ee kodulehel. Viimased kolm aastat on EVKL andnud välja ajakirja Vanad Veljed (küsige klubidest) ning asjakohaseid artikleid leiab isegi pärismeediast.
26.11.2019 seisuga on Eestis välja antud ühtekokku 617 vanasõidukina tunnustamise akti, erinevaid omanikke on üle 500. Tundke huvi asjade vastu ja leiate ka infot.
Mis puutub Martini viidatud takso-Volgasse, siis siin on selge kommunikatsioonihäire. Eksperdid ei suru akte kellelegi peale. Kui omanikul tekib küsimusi, siis tuleb neid küsida, arutada asjad läbi ning vajadusel väljastab EVKL ka nõuetele mittevastava sõiduki kohta nimekirja põhilistest põhjustest, miks sõidukit tunnustada ei saa. Konkreetne GAZ21T on originaalsuse mõttes liiga hästi taastatud. Seejuures on loominguliselt suhtutud erinevate põlvkondade ja ka nõukogude autotehnika muude mudelite detailidesse. Kõik see ei toonud kaasa kohe vanasõidukina tunnustamist, kuid oleks pidanud ärgitama asja edasi arutama ning lahendusi otsima. Asi on liiga pikalt laagerduma jäänud. Võtame siis üheskoos asja uuesti ette.
Nõukogude tehnika ja haruldasema Lääne tehnika hindamisel ei ole kahjuks meie ekspertidel võimalik sama latti hoida. Lihtsalt teadmisi ei ole samaväärselt. Mida tuntakse paremini, seda hinnatakse ka rangemalt. Mida harrastatakse rohkem, seda peab ka täpsemalt hindama. Kuna "musta numbriga" sõidukid on eeskujuks ka järgmiste masinate taastamisel, siis märgitakse üha rohkem üles ka väiksemaid kõrvalekaldeid, kuid nendesse ei suhtuta enam nii rangelt kui varem. Ka takso-Volga oma üldise seisukorra poolest võiks olla sobiv kandma musta numbrit, kuid kõrvalekalded originaalist ning viimistluskvaliteedist tuleb kenasti kirja panna.
Ja lõpetuseks. Peab olema kas väga kõrge enesekindlus või väga paks nahk, et julgeda mistahes anonüümsesse keskkonda kommenteerimiseks üles panna oma masina restaureerimine. Avaldan kiitust kõigile, kes seda julgevad. Julguse kõrval on oluline ka oskus - kommentaariumides laiutavad sageli inimesed, kes oskavad vaid klahve taguda, kuid tegelikult elus ei ole ette näidata midagi enda kätega valmistehtut. Osavad restauraatorid aga unustavad sageli fotoaparaadi üldse ära ning pole ka suuremad kirjamehed.
Soovin rohkem tolerantsust, head hobikaaslased.