[Suuredmootorid]

Minu hobiaauto on 1987. aastast, nii et musta numbri taotlemiseni on pisut aega. Ja isegi kui vanus sobiks, siis ei saaks ma seda taotlema hakata, sest enam kui kümme aastat tagasi toimunud ennistamise käigus ehitasin tehnika pisut ringi ja vormistasin ka ümberehituse. Nüüd on mul liikur, mida ma aeg-ajalt siit-sealt värskendan ja mis nime ning välimuse poolest heas originaalkorras masinale väga sarnane, ent võimaliku õnnetuse korral on kindlustusel mugavam võtta aluseks taastamata masin, mille turuhind on võrreldavas seisukorras autost 2-4 korda madalam. Uurisin mõne aasta eest ka kaskovõimalust, aga minu jaoks oli enam kui 10 000 eurot maksev leping "pisut" kallis ja seepärast on see tänase päevani tegemata. Oleksin valmis üht-teist kulutama lisakindluse eest, et võimaliku õnnetuse korral on mul näiteks ekspertiisiakti näol võimalik oma sõnu tõestada, et enne avariid polnd tegu auto teoreetiliste piirjoonte, vaid sõitva hobiautoga, mis aitaks masinat taastada. Ilmselt pole ma ka üksi seesuguse murega, ent siiamaani pole olnud piisavalt energiat/aega, et hakata mingi nn värvilise numbrimärgi staatust välja mõtlema. Antud mure saab aga aja edenedes aina aktuaalsemaks, sest pruugitud sõidukite sissetoomist tehakse iga päevaga raskemaks, mistõttu muutub osade pruugitud autode elus hoidmine edaspidi olulisemaks ja ka nn youngtimeritega tegelejad soovivad miskit lisakindlust, et nende kätetöö ei võrduks kahjukäsitluse korral esimese samanimelise rondiga. Samas peab tunnistama sedagi, et plõksime vales kohas, sest vanatehnika huvilised on selle töö juba ära teinud ning must number on lisaks tunnustusele ka lisaväärtus, mis aitab auto väärtust asjatundmatutele põhjendada. Keegi ei taha musta numbrit devalveerida, aga täna asub vanatehnika ja pruugitud tarbeautode vahel arvestatav kogus hobitehnikat, mis vääriks samuti tähelepanu.