[mrali]

1 liitri töömaht kehtis minu teada 80ndate 1.pooleni,samas ehitati pidevalt ka suurema mootoriga aparaate (iseasi kuidas punastel aegadel neid arvele saadi).
Aga põllumajandusmasinaist oskan öelda,et isegi mõnes \"Sotsialistlikus Põllumajanduses\" ilmus nende pika heksli masinate kirjeldusi,kuid aretati neid enamasti DDRi liikurhekseldeist E280/281.Ammusest ajast mäletan ühte korda kui sai ühe sellise aparaadi peal turnida,kabiin oli sel igal juhul E-lt,mootor Belaruss ja saagi laadimiseks viis pikk konveierlint taha.Kuulus Läänemaal kunagisele Linnamäe kolhoosile.
Veel ehitati päris palju ka liikuvaid mürgipritse,need paigaldati enamasti GAZ-66 raamile.Mootoriks neil sageli Belarussi diisel (D-240).
Ning isetehtud traktoritele kehtis veel 1990ndate alguses (minu ees praegu 1991.aastal ilmunud raamat \"Väiketraktorid ja -mehhaniseerimisvahendid\") kabiini paigaldamise keeld.

Iseehitatud autodele kehtis vene ajal pikka aega 1 l (?) töömahu reegel. Sisuliselt jättis see ainsaks legaalseks mootoriks sapaka oma. Enamus (ka Tehnika Molodjoži) autodest olid tõesti pesuvanni sarnased... Klaasplastitehnoloogia arenguga hakkas ka auto moodi asju tulema.

Traktoritega oli lugu nii, et väga tihti ehitati ka kolhooside töökodades ise masinaid. Küsimus polnud mitte selles, et nad ei oleks uusi masinaid kätte saanud, aga tihti läks vaja masinaid, milliseid ei olnudki olemas. Mäletan, et kolhoosis, kus poisina suvel tööl käisin, ehitati kombaini juppide ja SaksaDV silokombaini heeder baasil pika haljasmassi lõikur, mis lõigatud kraami ka kohe kärusse laadis. Venemaal käis sel ajal töö alles hanguga, sellis masinat lihtsalt polnud olemas. Hiljem hakati tegema Zil-kallutaja raami peal Bellarussi mootoriga väetisekülvikuid, taha pandi hästi laiad balloonrehvid. Oli mugavam ja ökonoomsem kui traktori järel veetav väetiselaotaja. Elu sundis ise tegema