17-02-2020, 16:23 PM
Aastad lähevad, külajutud jäävad.
Vanasõidukite "elitaarses" klubis on 31.12.2019 seisuga 618 Eesti mootorsõidukit. Kui kellelgi on andmeid selle kohta, et must number on saadud mingitel muudel kui seadustes kirjapandud põhimõtetel, siis palun anda teada konkreetsed faktid. Suitsev võib mõni vanasõiduk tõesti olla, kuid seda ikkagi oma tehnilistest eripäradest tulenevalt. Iga sõiduki hindamisel ei ole eksperdid tõesti olnud kõigist kõrvalekalletest teadlikud, kuid kõik me areneme. Täpset statistikat ei ole tehtud, kuid ca pooled vanasõidukite omanikud ei kuulu üldse klubidesse. Mulle endale tundub, et see elitaarsuse jutt ei ole enam põhjendatud. Pigem on küsimus valikutes (kas ikka on soov omada vanasõidukit või lihtsalt hobisõidukit) või võimetes.
Vanasõiduki must number on organiseerunud vanethnikaharrastajate poolt välja võideldud erisus, et eristada originaalsena säilinud või taastatud vanu sõidukeid nendest, mille originaalsus või tehniline seisukord ei ole lähedane valmistajatehase nõuetele. Ettepanekud vanuse, protsentide ning tehnilise seisukorra osas on kahtlemata teretulnud ning kõige parem tee täna on selleks Eesti Vanatehnika Klubide Liidu liikmete hulka kuuluvate vanatehnikaharrastajate klubide kaudu. Võib loomulikult ka kirjutada foorumites ning esitada üksikisikuna ettepanekuid riigile, kuid viimaste tegevuste viljakus võib olla madalam. Foorumeid meie seadusandluse loojad eriti ei loe ning üksikisiku asemel eelistatakse läbirääkimiste partneritena selliseid organisatsioone, kes esindavad arvestatavat osa selle valdkonna harrastajatest. Eesti Vanatehnika Klubide Liit ehk EVKL koondab hetkel 11 vanatehnikaklubi peaaegu 500 liikmega. Paljud "klubi" nime all tegutsevad ühendused on kahjuks juriidilises mõttes "mitte keegi", kuna neil puudub juriidiline keha. See on aga vajalik selleks, et teha kindlaks, kes on liikmed ning millised on selle ühenduse nimel sõna võtvate isikute volitused.
Kuna EVKL esindab vanatehnikaklubisid ning tegutseb oma liikmetelt saadud volituste alusel, siis ongi tänane vanasõidukite regulatsioon kompromiss vanatehnikaklubide ettepanekutest ning riigi vastutulekust neile ettepanekutele. Vanatehnikaklubid ei ole seni soovinud, et "musta numbriga" sarnane regulatsioon oleks ka noorematel kui 35. aasta vanustel sõidukitel või et see kehtiks sellistele sõidukitele, mida võrreldes valmistajatehase tehniliste nõuetega on oluliselt muudetud. Seda järgmistel põhjustel. Esiteks seisavad vanatehnika klubid eelkõige vanatehnika eest ja teiseks puudub pädevus hinnata ümberehitatud sõidukite ohutusele vastavust. Kui sõiduk on originaalne ehk sarnane tehasest väljunud seisukorrale, siis on see tagatiseks, et tema tehnoseisund vastab valmistajatehase nõuetele. Teistsugune mootor, istmed või muud tehnilised detailid paraku eeldavad teistsugust tehnilist oskust.
Viimastel aastatel on vanatehnika klubid avaldanud soovi muuhulgas muuta hindamise põhimõtteid, et musta numbri saaks ka säilinud sõidukid. Juba täna on hulk selliseid sõidukeid musta numbri saanud, millel on ka kriime või mõni interjööri detail kahjustatud. Igale juhtumile lähenetakse individuaalselt, kuid juba on esitatud ettepanekud riigile, et säilinud sõidukitel oleksid ka seadusandlusega lubatud pinnakatte kahjustused ning interjööris kahjustused. Selle eesmärgiks on enam väärtustada algupäraste sõidukite säilimist. Kui aga masin on taastatud, siis ei ole mingit põhjust väärtustada taastamistöö järgselt tekkinud vigastusi. Need on uuesti taastatavad. Eesti on seejuures võtnud paljudest muudest riikidest erineva suuna - kui mujal nõutakse, et kogu sõiduk olgu originaalne, siis meie väärtustame ka üksikute originaalsete detailide säilitamist. Näiteks auto interjöör on küll väsinud aga originaalsena säilitamiseks kõlbulik, aga kere vajab ülevärvimist.
Originaalsusprotsendid on samuti ülevaatamisel. Tänased nõuded ei kehti mitte aastast 2011, vaid aastast 2006. Loomulikult on aeg edasi liikunud ja need vajavad korrigeerimist. Enne 2006. aastat olid vaid klubidesisesed kokkuleppelised nõuded, mis riigi tasemel vanasõidukina tunnustamist ei andnud. Seetõttu varasemaid põhimõtteid tänaseks aluseks ei saa võtta. Olid ka ajad, kus rahvusvaheline vanasõiduki mõiste hõlmas vanusepiiri 25 aastat, kümmekond aastat tagasi läks kogu maailm järk-järgult üle 30 aasta piirile.
Õnneks on Eesti Vabariik demokraatlik ning mõistlik riik ning vanatehnika ja hobisõidukitega on võimalik suuremate piiranguteta tegeleda. Sõiduautodel ja mootorratastel ei ole mootorsõidukimaksu, kindlustuskohustus on oluliselt leebem kui muudes riikides. Õigupoolest puudub seisvatel masinatel kindlustuskohustus - ole ainult ise tähelelepanelik ja tee arvutis vastavad toimingud. Seetõttu ongi minu jaoks arusaamatu, miks tekitab see must number mõnes inimeses nii negatiivset emotsiooni. Kui on olemas arvestatav hulk hobisõidukitega tegelejaid, kes oma jõu koondavad ning suudavad riigile pakkuda arvestatavat partnerlust (muuhulgas tagada, et tegevus on seaduslik ning eristaatust ihalevad sõidukid on ka ohutud), siis vanatehnikaharrastajad on seda kindlasti toetamas. Tehnikahuvi on meil ühine ning vanatehnika kõrval on paljudel ka mõni kaasaegsem hobisõiduk garaazis ootamas. Jalgrattad ja hobusõidukid on loomulikult ka vanatehnikaharrastaja silmis meie harrastuse auväärsed liikmed. Nad lihtsalt ei vaja nii keerulist hindamise süsteemi, kuna ei vaja riiklikku registreerimismärki.
Isiklikult mina austan ühtviisi nii ennesõjaaegse auto taastajat kui kaasaegse auto tuunijat. Kuni me kasutame tehnikat mõistlikult ning ohutult, oleme lõpuks ju sama mõtteviisi kandjad. Rohkem sallivust ning mõistmist - nii saavad kõigi huvid ühiselt esindatud.
Vanasõidukite "elitaarses" klubis on 31.12.2019 seisuga 618 Eesti mootorsõidukit. Kui kellelgi on andmeid selle kohta, et must number on saadud mingitel muudel kui seadustes kirjapandud põhimõtetel, siis palun anda teada konkreetsed faktid. Suitsev võib mõni vanasõiduk tõesti olla, kuid seda ikkagi oma tehnilistest eripäradest tulenevalt. Iga sõiduki hindamisel ei ole eksperdid tõesti olnud kõigist kõrvalekalletest teadlikud, kuid kõik me areneme. Täpset statistikat ei ole tehtud, kuid ca pooled vanasõidukite omanikud ei kuulu üldse klubidesse. Mulle endale tundub, et see elitaarsuse jutt ei ole enam põhjendatud. Pigem on küsimus valikutes (kas ikka on soov omada vanasõidukit või lihtsalt hobisõidukit) või võimetes.
Vanasõiduki must number on organiseerunud vanethnikaharrastajate poolt välja võideldud erisus, et eristada originaalsena säilinud või taastatud vanu sõidukeid nendest, mille originaalsus või tehniline seisukord ei ole lähedane valmistajatehase nõuetele. Ettepanekud vanuse, protsentide ning tehnilise seisukorra osas on kahtlemata teretulnud ning kõige parem tee täna on selleks Eesti Vanatehnika Klubide Liidu liikmete hulka kuuluvate vanatehnikaharrastajate klubide kaudu. Võib loomulikult ka kirjutada foorumites ning esitada üksikisikuna ettepanekuid riigile, kuid viimaste tegevuste viljakus võib olla madalam. Foorumeid meie seadusandluse loojad eriti ei loe ning üksikisiku asemel eelistatakse läbirääkimiste partneritena selliseid organisatsioone, kes esindavad arvestatavat osa selle valdkonna harrastajatest. Eesti Vanatehnika Klubide Liit ehk EVKL koondab hetkel 11 vanatehnikaklubi peaaegu 500 liikmega. Paljud "klubi" nime all tegutsevad ühendused on kahjuks juriidilises mõttes "mitte keegi", kuna neil puudub juriidiline keha. See on aga vajalik selleks, et teha kindlaks, kes on liikmed ning millised on selle ühenduse nimel sõna võtvate isikute volitused.
Kuna EVKL esindab vanatehnikaklubisid ning tegutseb oma liikmetelt saadud volituste alusel, siis ongi tänane vanasõidukite regulatsioon kompromiss vanatehnikaklubide ettepanekutest ning riigi vastutulekust neile ettepanekutele. Vanatehnikaklubid ei ole seni soovinud, et "musta numbriga" sarnane regulatsioon oleks ka noorematel kui 35. aasta vanustel sõidukitel või et see kehtiks sellistele sõidukitele, mida võrreldes valmistajatehase tehniliste nõuetega on oluliselt muudetud. Seda järgmistel põhjustel. Esiteks seisavad vanatehnika klubid eelkõige vanatehnika eest ja teiseks puudub pädevus hinnata ümberehitatud sõidukite ohutusele vastavust. Kui sõiduk on originaalne ehk sarnane tehasest väljunud seisukorrale, siis on see tagatiseks, et tema tehnoseisund vastab valmistajatehase nõuetele. Teistsugune mootor, istmed või muud tehnilised detailid paraku eeldavad teistsugust tehnilist oskust.
Viimastel aastatel on vanatehnika klubid avaldanud soovi muuhulgas muuta hindamise põhimõtteid, et musta numbri saaks ka säilinud sõidukid. Juba täna on hulk selliseid sõidukeid musta numbri saanud, millel on ka kriime või mõni interjööri detail kahjustatud. Igale juhtumile lähenetakse individuaalselt, kuid juba on esitatud ettepanekud riigile, et säilinud sõidukitel oleksid ka seadusandlusega lubatud pinnakatte kahjustused ning interjööris kahjustused. Selle eesmärgiks on enam väärtustada algupäraste sõidukite säilimist. Kui aga masin on taastatud, siis ei ole mingit põhjust väärtustada taastamistöö järgselt tekkinud vigastusi. Need on uuesti taastatavad. Eesti on seejuures võtnud paljudest muudest riikidest erineva suuna - kui mujal nõutakse, et kogu sõiduk olgu originaalne, siis meie väärtustame ka üksikute originaalsete detailide säilitamist. Näiteks auto interjöör on küll väsinud aga originaalsena säilitamiseks kõlbulik, aga kere vajab ülevärvimist.
Originaalsusprotsendid on samuti ülevaatamisel. Tänased nõuded ei kehti mitte aastast 2011, vaid aastast 2006. Loomulikult on aeg edasi liikunud ja need vajavad korrigeerimist. Enne 2006. aastat olid vaid klubidesisesed kokkuleppelised nõuded, mis riigi tasemel vanasõidukina tunnustamist ei andnud. Seetõttu varasemaid põhimõtteid tänaseks aluseks ei saa võtta. Olid ka ajad, kus rahvusvaheline vanasõiduki mõiste hõlmas vanusepiiri 25 aastat, kümmekond aastat tagasi läks kogu maailm järk-järgult üle 30 aasta piirile.
Õnneks on Eesti Vabariik demokraatlik ning mõistlik riik ning vanatehnika ja hobisõidukitega on võimalik suuremate piiranguteta tegeleda. Sõiduautodel ja mootorratastel ei ole mootorsõidukimaksu, kindlustuskohustus on oluliselt leebem kui muudes riikides. Õigupoolest puudub seisvatel masinatel kindlustuskohustus - ole ainult ise tähelelepanelik ja tee arvutis vastavad toimingud. Seetõttu ongi minu jaoks arusaamatu, miks tekitab see must number mõnes inimeses nii negatiivset emotsiooni. Kui on olemas arvestatav hulk hobisõidukitega tegelejaid, kes oma jõu koondavad ning suudavad riigile pakkuda arvestatavat partnerlust (muuhulgas tagada, et tegevus on seaduslik ning eristaatust ihalevad sõidukid on ka ohutud), siis vanatehnikaharrastajad on seda kindlasti toetamas. Tehnikahuvi on meil ühine ning vanatehnika kõrval on paljudel ka mõni kaasaegsem hobisõiduk garaazis ootamas. Jalgrattad ja hobusõidukid on loomulikult ka vanatehnikaharrastaja silmis meie harrastuse auväärsed liikmed. Nad lihtsalt ei vaja nii keerulist hindamise süsteemi, kuna ei vaja riiklikku registreerimismärki.
Isiklikult mina austan ühtviisi nii ennesõjaaegse auto taastajat kui kaasaegse auto tuunijat. Kuni me kasutame tehnikat mõistlikult ning ohutult, oleme lõpuks ju sama mõtteviisi kandjad. Rohkem sallivust ning mõistmist - nii saavad kõigi huvid ühiselt esindatud.