20-02-2020, 23:57 PM
Ma luban, et teen nüüd oma viimase postituse sellesse teemasse. Selleks, et mu jutu uba selgemaks saan, hakkan natuke kaugemalt pihta.
Eesti riigis on sedasi juhtunud, et mistahes liikluses osaleva sõiduki ümberehitamine peab vastama väga piiratud nõuetele. Sugugi mitte kõik need nõuded ei ole mõistlikud. Nii näiteks ei õnnestu saada Maanteeametilt nõusolekut sõiduki pidurite väljavahetamiseks ka sama mudeli võimsama mootoriga versioonil kasutatavate vastu - see on lihtsalt keelatud ja kõik. See tekitab jaburaid olukordi, kus praegu suhteliselt vaba mootorivahetusega ei tohi kaasneda pidurite vahetamine võimsusega kooskõlas olevate vastu. Et ümberehitusi hindavad eksperdid on ära kaotatud, on järgi jäänud ainult ametnikud, kes aga ajavad sõrmega määruses järge ning tegelikult mitte midagi sellist otsustada ei julge, mis natuke kirjatähe loomingulist tõlgendamist eeldab. See pärsib ühelt poolt mõistlikke ümberehitusi, kuid teiselt poolt tekitab potentsiaalselt liikluses ohtlikke sõidukeid, sest võimsama mootoriga autole ei tohi alla panna selle võimsusega kooskõlas olevaid pidureid. Jabur, aga kirjatäht on selline. Ma saan küll aru, mida kardetetakse, kuid on päris selge, et ärakeelamine seda hirmu kuidagimoodi ei kustuta - siis tehakse lihtsalt salamahti. Ja salamahti tegemine on suures vaates halb, sest keegi ei tea, mida tehakse, millega tehakse ja kui hästi tehakse. Sama puudutab ilmselgelt ka näiteks vedrustuse või roolisüsteemi ümberehitusi. Ametnik ei luba ja eksperte ei ole. Vabandatagu mind, aga minu arvates on see halb ja rumal. Ja halvad ning rumalad asjad võiks ju mõistusepäraseks ümber teha, eks?
Ainuke koht, kus meie liiklusvahendite ülevaatamise juures eksperdid mängu tulevad, on vanasõidukid. Praegu on otsustatud, et eksperdid võivad hinnata vanasõidukite seisundit ning teatud nõuetele vastavusel väljastada musta numbri, mis näitab vastavust nendele nõuetele. Suure pildis pole oluline, missugused need nõuded on - on lihtsalt tõdemus, et on asju, mida eksperdid teavad paremini kui ametnikud. See on meie õigusruumi kohta üllatavalt hea tõdemus ning selle peale võiks midagi ehitada. Näiteks selle süsteemi, kuidas riik saaks heaks kiita praegu illegaalsed, kuid oma olemuselt mõistlikud ja kvaliteetsed ümberehitused. Ka see pole oluline, kas need ümberehitused on tehtud esteetika pärast või tehnilistel põhjustel. Oluline on, et need ei ole päris tavapärased ning sellistena ei suuda ametnik nende ohutust ja asjakohasust hinnata. Et need tegelikult õiged asjad ikka tehtud saaks, mitte tuimalt ära ei keelataks, on vajalik, et keegi neid asju vaatleks, hindaks ja heaks kiidaks. Seetõttu on vanasõidukite hindamine ekspertide abil äärmiselt kasulik pretsedent. Hoidke seda.
Teine teema on sõidukid, mis musta numbri nõuetele ei vasta, aga mis on autentsed ja ajastutruud. Ma ei taha vanaautoinimeste sisemisse vaidlusse musta numbri üle sekkuda (sest sisuliselt see mind ei huvita), aga tuleb tunnistada, et 30-40 aastat autentsena hoitud auto on minu maailmas kindlasti väärtuslikum 'uueks' restaureeritud sõidukist - kui see restaureeritu just mingi väga haruldane sõiduk ei ole. Mingi oma numbriseeria oleks sellistele autodele kohane küll. Ja loomulikult peaksid seda siis eksperdid hindama. Jah, see ei peaks olema mingi range protsendivärk - rohkem tunnetuse küsimus. Kõike ei saa ja ei pea mõõtma.
Ülevaatuse teema on ebaoluline - vähegi korras auto läbib selle niikuinii ning mõnikümmend eurot aastas ei ole tõesti kokkuhoidmise koht. Mind üldse ei häiri korra aastas ülevaatusel käia - seda enam, et ma kavatsen oma autoga isõita ka, mitte ainult vaadata, kas ta ikka Talveralliks ja Nostalgiapäevadeks käima läheb. Kindlustus on omaette teema - kui näiteks Triumph TR6 hinnad kõiguvad Saksamaal 6000 ja 30000 euro vahel, siis tõesti võiks auto halli või musta numbri sobivuse hindamisakt olla õnnetuses kannatajaks olles reaalse kindlustushüvitise arvutamisel argument. Kaskot sõlmima ei saa ühtki seltsi sundida ning kui minu auto niikaugele saab, et midagi kindlustada on, siis teen seda kindlasti piiri taga. Seda probleemi ei lahenda ükski värviline number ära.
Eesti riigis on sedasi juhtunud, et mistahes liikluses osaleva sõiduki ümberehitamine peab vastama väga piiratud nõuetele. Sugugi mitte kõik need nõuded ei ole mõistlikud. Nii näiteks ei õnnestu saada Maanteeametilt nõusolekut sõiduki pidurite väljavahetamiseks ka sama mudeli võimsama mootoriga versioonil kasutatavate vastu - see on lihtsalt keelatud ja kõik. See tekitab jaburaid olukordi, kus praegu suhteliselt vaba mootorivahetusega ei tohi kaasneda pidurite vahetamine võimsusega kooskõlas olevate vastu. Et ümberehitusi hindavad eksperdid on ära kaotatud, on järgi jäänud ainult ametnikud, kes aga ajavad sõrmega määruses järge ning tegelikult mitte midagi sellist otsustada ei julge, mis natuke kirjatähe loomingulist tõlgendamist eeldab. See pärsib ühelt poolt mõistlikke ümberehitusi, kuid teiselt poolt tekitab potentsiaalselt liikluses ohtlikke sõidukeid, sest võimsama mootoriga autole ei tohi alla panna selle võimsusega kooskõlas olevaid pidureid. Jabur, aga kirjatäht on selline. Ma saan küll aru, mida kardetetakse, kuid on päris selge, et ärakeelamine seda hirmu kuidagimoodi ei kustuta - siis tehakse lihtsalt salamahti. Ja salamahti tegemine on suures vaates halb, sest keegi ei tea, mida tehakse, millega tehakse ja kui hästi tehakse. Sama puudutab ilmselgelt ka näiteks vedrustuse või roolisüsteemi ümberehitusi. Ametnik ei luba ja eksperte ei ole. Vabandatagu mind, aga minu arvates on see halb ja rumal. Ja halvad ning rumalad asjad võiks ju mõistusepäraseks ümber teha, eks?
Ainuke koht, kus meie liiklusvahendite ülevaatamise juures eksperdid mängu tulevad, on vanasõidukid. Praegu on otsustatud, et eksperdid võivad hinnata vanasõidukite seisundit ning teatud nõuetele vastavusel väljastada musta numbri, mis näitab vastavust nendele nõuetele. Suure pildis pole oluline, missugused need nõuded on - on lihtsalt tõdemus, et on asju, mida eksperdid teavad paremini kui ametnikud. See on meie õigusruumi kohta üllatavalt hea tõdemus ning selle peale võiks midagi ehitada. Näiteks selle süsteemi, kuidas riik saaks heaks kiita praegu illegaalsed, kuid oma olemuselt mõistlikud ja kvaliteetsed ümberehitused. Ka see pole oluline, kas need ümberehitused on tehtud esteetika pärast või tehnilistel põhjustel. Oluline on, et need ei ole päris tavapärased ning sellistena ei suuda ametnik nende ohutust ja asjakohasust hinnata. Et need tegelikult õiged asjad ikka tehtud saaks, mitte tuimalt ära ei keelataks, on vajalik, et keegi neid asju vaatleks, hindaks ja heaks kiidaks. Seetõttu on vanasõidukite hindamine ekspertide abil äärmiselt kasulik pretsedent. Hoidke seda.
Teine teema on sõidukid, mis musta numbri nõuetele ei vasta, aga mis on autentsed ja ajastutruud. Ma ei taha vanaautoinimeste sisemisse vaidlusse musta numbri üle sekkuda (sest sisuliselt see mind ei huvita), aga tuleb tunnistada, et 30-40 aastat autentsena hoitud auto on minu maailmas kindlasti väärtuslikum 'uueks' restaureeritud sõidukist - kui see restaureeritu just mingi väga haruldane sõiduk ei ole. Mingi oma numbriseeria oleks sellistele autodele kohane küll. Ja loomulikult peaksid seda siis eksperdid hindama. Jah, see ei peaks olema mingi range protsendivärk - rohkem tunnetuse küsimus. Kõike ei saa ja ei pea mõõtma.
Ülevaatuse teema on ebaoluline - vähegi korras auto läbib selle niikuinii ning mõnikümmend eurot aastas ei ole tõesti kokkuhoidmise koht. Mind üldse ei häiri korra aastas ülevaatusel käia - seda enam, et ma kavatsen oma autoga isõita ka, mitte ainult vaadata, kas ta ikka Talveralliks ja Nostalgiapäevadeks käima läheb. Kindlustus on omaette teema - kui näiteks Triumph TR6 hinnad kõiguvad Saksamaal 6000 ja 30000 euro vahel, siis tõesti võiks auto halli või musta numbri sobivuse hindamisakt olla õnnetuses kannatajaks olles reaalse kindlustushüvitise arvutamisel argument. Kaskot sõlmima ei saa ühtki seltsi sundida ning kui minu auto niikaugele saab, et midagi kindlustada on, siis teen seda kindlasti piiri taga. Seda probleemi ei lahenda ükski värviline number ära.