[viplala]

Kui me võtame linnusule ja sangpommi ning laseme need vaakumis ühel ajal maa suunas kukkuma, siis kukuvad nad täpselt ühe kiirusega ja prantsatavad maale täpselt ühel ajal. Kui me kosmoses, mis on ka põhimõtteliselt vaakum, paneme keerlema kaks erinevate massidega kera kohas kus puuduvad teiste kehade gravitatsioonilised vastasjõud, siis need jäävadki keerlema või keerlevad täpselt sama kaua. Nii on ka maa pöörlemisega, mõjutavad seda suuresti ainult välised gravitatsioonijõud, sisemised tsunamid ja maavärinad suudavad ainult hetkeks häirida pöörlemise kiirust (mingites mikrosekundites), peale mida see taastub jälle. Maa ajutine ülipisike massikeskme muutmine ei muuda pöörlemise kiirust, kuna tegemist on piisavalt väikese muutusega suures süsteemis, mis samas aegteljel kenasti stabiliseerub. Kusjuures pöörlemine ümber oma telje küll pikas skaalas aeglustub ( umbes 2sek 100 000 aasta kohta vms) aga ümber päikese paugutab maa ikka sama kiirelt. Aeglustumise põhjus peitub välistes gravitatsioonilistes segajates, põhisüüdlane on kuu mõju maal oleva materjali ümber paigutumisele (väga, väga suurtes skaalades). Ma ei kujuta isegi ette, kui palju kaalub näiteks tõusuvesi ookeanides, mis muudab pidevalt maa massikeset.  Kui mingi suur kivi taevast alla sajaks ja pool maad segi lööks, siis oleks vast probleem olemas kohe, küll aga mitte meie jaoks enam.